„Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Jehoova vastu!” (ÕPET. 19:3)

1., 2. Miks pole inimkonna probleemides õige süüdistada Jehoovat? Too näide.

OLETAME, et sa oled juba palju aastaid õnnelikus abielus olnud. Ühel päeval aga, kui sa koju tuled, on seal kõik pahupidi pööratud: mööbel lõhutud, nõud puruks visatud, vaip rikutud. Sinu armsast kodust oleks justkui torm üle käinud. Kas su esimene mõte on: „Miks mu naine midagi sellist tegi?” või mõtled hoopis: „Kes seda tegi?”? Kahtlemata tuleb sulle pähe viimane mõte. Miks? Sest sa tead, et su kallis naine ei teeks kunagi midagi nii kohutavat.

2 Tänapäeval on inimkonna kodu rikutud: see on saastatud ning täis vägivalda ja kõlvatust. Piibli uurijatena me teame, et Jehoova pole neis probleemides süüdi. Ta lõi maa kauniks paradiisiks (1. Moos. 2:8, 15). Jehoova on armastav Jumal (1. Joh. 4:8). Pühakirja uurides oleme teada saanud, kes on tegelikult paljude maailmas olevate raskuste taga. Selleks pole keegi muu kui Saatan, „selle maailma valitseja” (Joh. 14:30; 2. Kor. 4:4).

3. Milliseks võib meie mõtlemine moonduda?

3 Siiski ei saa me kõigis oma hädades süüdistada Saatanat. Miks? Sest mõned probleemid on tekkinud meie enda vigade tõttu. (Loe 5. Moosese 32:4—6. *) Isegi kui me seda tunnistame, võib meie ebatäiuslik loomus moonutada meie mõtlemist ja juhtida meid teele, mis viib hukatusse (Õpet. 14:12). Selle asemel et süüdistada oma probleemides ennast või Saatanat, hakkame hoopis süüdistama Jumalat. Me võime Jehoova vastu koguni kibestuda (Õpet. 19:3).

4., 5. Kuidas võib kristlane kibestuda Jehoova vastu?

 4 Kas tõesti on võimalik Jehoova vastu kibestuda? Igal juhul oleks see täiesti asjatu (Jes. 41:11). Mida me sellega saavutaksime? Üks poeet on öelnud: „Inimese käsivars jääb Jumalaga võitlemiseks liiga lühikeseks.” Me ehk ei läheks kunagi nii kaugele, et hakkaksime valjul häälel Jehoova üle kaeblema. Kuid Õpetussõnad 19:3 ütleb, et „inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Jehoova vastu”. Inimene võib kibestuda Jumala vastu oma südames. Selline hoiak avaldub tihti salakavalalt. Kristlane võib nii-öelda hakata pidama vimma Jehoova peale. Tagajärjeks on see, et ta võib eemalduda kogudusest või ei osale ta enam täielikult Jehoova teenistuses.

5 Mis võib meid panna kibestuma Jehoova vastu? Kuidas sellest lõksust hoiduda? Neile küsimustele on väga tähtis vastust teada, sest kaalul on meie suhted Jumal Jehoovaga.

MIS VÕIB MEID PANNA KIBESTUMA JEHOOVA VASTU?

6., 7. Miks hakkasid iisraellased Moosese päevil Jehoova üle kaeblema?

6 Mis põhjustel võib ustava Jehoova teenija süda hakata kaeblema oma Jumala üle? Vaadelgem viit põhjust ja uurigem näiteid Piiblist, kuidas mõned minevikus sellesse lõksu langesid (1. Kor. 10:11, 12).

Negatiivsel jutul võib olla sulle halb mõju (Vaata lõiku 7)

7 Meid võib mõjutada teiste negatiivne jutt. (Loe 5. Moosese 1:26—28.) Iisraellased olid just vabastatud Egiptuse orjusest. Jehoova oli ime kaudu toonud nende rõhujate peale kümme nuhtlust ning seejärel hävitanud Punases meres vaarao ja tema sõjaväe (2. Moos. 12:29—32, 51; 14:29—31; Laul 136:15). Jumala rahvas oli valmis minema tõotatud maale. Kuid sel otsustaval hetkel hakkasid iisraellased Jehoova üle kaeblema. Mis oli nende usupuuduse põhjuseks? Nende süda lõi araks, kui mõned, kes olid maale luurele saadetud, rääkisid seal nähtust negatiivselt (4. Moos. 14:1—4). Mis oli tagajärg? Tervel põlvkonnal ei lubatud minna sellele heale maale (5. Moos. 1:34, 35). Kas võib juhtuda, et meiegi laseme vahel teiste negatiivsel jutul nõrgestada oma usku ja hakkame nurisema selle üle, kuidas Jehoova meiega tegeleb?

8. Miks hakkas Jumala rahvas Jesaja päevil oma olukorras süüdistama Jehoovat?

8 Meid võivad rusuda raskused. (Loe Jesaja 8:21, 22.) Jesaja päevil oli Juuda rahvas kohutavas olukorras. Neid ümbritsesid vaenlased. Toitu nappis ja paljud kannatasid nälga. Kuid mis veelgi hullem, rahvas oli vaimses näljas (Aamos 8:11). Selle asemel et neis raskustes otsida abi Jehoovalt, hakkasid nad needma oma kuningat ja oma Jumalat. Jah, nad süüdistasid enda probleemides Jehoovat. Kui meid tabab mingi õnnetus või meid rõhuvad probleemid, kas küsime meiegi oma südames: kus oli Jehoova, kui ma teda vajasin?

9. Miks oli iisraellastel Hesekieli päevil vale suhtumine?

9 Me ei tea kõiki fakte. Teadmata kõiki fakte olid iisraellased Hesekieli päevil seisukohal, et Jehoova tee „ei ole õige” (Hes. 18:29). Neist said otsekui Jumala üle kohtumõistjad, kes panid enda õigusnormid kõrgemale Jehoova omadest ning kes mõistsid tema üle kohut enda piiratud arusaama põhjal. Kui meiegi ei saa mõnikord täielikult  aru mõnest piiblijutustusest või sellest, miks midagi meie elus juhtub, siis kas tunneme, et Jehoova toimimisviis on ebaõiglane, et tema tee „ei ole õige”? (Iiob 35:2.)

10. Kuidas võib juhtuda, et keegi järgib Aadama halba eeskuju?

10 Me süüdistame enda pattudes ja eksimustes teisi. Inimajaloo alguses süüdistas Aadam oma patus Jumalat (1. Moos. 3:12). Ehkki Aadam murdis Jumala seadust tahtlikult, olles täiesti teadlik tagajärgedest, süüdistas ta ikkagi Jehoovat. Ta ütles lausa, et Jehoova on andnud talle halva naise. Sellest ajast alates on teisedki Aadama eeskujul süüdistanud oma vigades Jumalat. Meil tuleks endalt küsida: kas pettumus ja masendus, mida mu vead minus tekitavad, on muutnud mind rahulolematuks Jehoova normidega?

11. Mida Joona näide meile õpetab?

11 Me muutume enesekeskseks. Prohvet Joonal oli raske leppida Jehoova halastava otsusega Niineve kohta (Joona 4:1—3). Miks? Ilmselt oli ta liigselt mures enda maine pärast, kui selgus, et tema kuulutatud hävingut ei tulegi. Joona kartus oma hea nime pärast varjutas kaastunde, mida ta oleks pidanud kahetsevate niinevelaste vastu tundma. Kas ka meie võime muutuda nii enesekeskseks, et kibestume Jehoova vastu, kuna lõpp ei ole veel tulnud? Kui oleme kuulutanud aastakümneid, et Jehoova päev on lähedal, siis kas muutume tema suhtes kannatamatuks, kui teised arvustavad meid Piibli sõnumi kuulutamise pärast? (2. Peetr. 3:3, 4, 9.)

KUIDAS HOIDUDA KIBESTUMAST JEHOOVA VASTU

12., 13. Mida me ei tohi unarusse jätta, kui meie süda hakkab kahtlema mõne Jehoova teo õigsuses?

12 Mida teha, kui meie patune süda hakkab kahtlema mõne Jehoova teo õigsuses? See poleks kuigi tark. Õpetussõnad 19:3 tuletab meile meelde,  et oma võhiklikkuse tõttu võime enda tekitatud probleemides süüdistada Jehoovat. Seda meeles hoides arutlegem viie punkti üle, mis on meile abiks, et me eluraskuste kerkides mitte kunagi Jehoovat ei süüdistaks.

13 Ära jäta unarusse oma suhteid Jehoovaga. Kui meil on Jumalaga lähedased suhted, ei pane ebatäius meid tema vastu kibestuma. (Loe Õpetussõnad 3:5, 6.) Me peame Jehoovat usaldama. Samuti ei tohi me muutuda enesekeskseks või iseenda silmis targaks (Õpet. 3:7; Kog. 7:16). Sel juhul on vähe tõenäoline, et süüdistame raskuste kerkides Jehoovat.

14., 15. Mida me saame teha, et meid ei mõjutaks teiste negatiivne jutt?

14 Ära lase negatiivsel jutul end mõjutada. Moosese päevil oli iisraellastel palju põhjusi uskuda, et Jehoova suudab nad viia tõotatud maale (Laul 78:43—53). Kui aga kümme ustavusetut maakuulajat rääkisid sellest maast negatiivselt, siis iisraellased „ei meenutanud enam tema kätt” (Laul 78:42). Kui mõtiskleme Jehoova tegude üle ja tuletame meelde kõiki heategusid, mis ta meile on teinud, tugevnevad meie suhted temaga veelgi. Tulemuseks on see, et teiste negatiivsed mõtted ei löö kiilu meie ja Jehoova vahele (Laul 77:12, 13).

15 Kui me suhtume negatiivselt oma kaasteenijatesse, võivad meie suhted Jehoovaga kannatada saada (1. Joh. 4:20). Kui iisraellased seadsid kahtluse alla Aaroni teenistusülesande ja positsiooni, oli see Jehoova silmis kui nurisemine tema enda vastu (4. Moos. 17:25). Samamoodi, kui meie hakkame kaeblema ja nurisema nende üle, keda Jehoova kasutab oma organisatsiooni maise osa juhtimisel, võime tegelikult hoopis nuriseda Jehoova üle (Heebr. 13:7, 17).

16., 17. Mida me ei tohi unustada, kui meil on probleeme?

16 Ära unusta, et Jehoova ei põhjusta meile probleeme. Ehkki Jesaja päevil pöörasid iisraellased Jehoovale selja, soovis ta neid siiski aidata (Jes. 1:16—19). Ükskõik millise probleemiga me silmitsi seisame, lohutab meid teadmine, et Jehoova hoolib meist ja tahab aidata (1. Peetr. 5:7). Ta on lubanud anda meile vastupidamiseks vajalikku jõudu (1. Kor. 10:13).

17 Kui meid koheldakse ebaõiglaselt, nagu juhtus ustava mehe Iiobiga, tuletagem endale meelde, et selle taga pole Jehoova. Ta vihkab ebaõiglust ja armastab õiglust (Laul 33:5). Olgu meil sama seisukoht Iiobi sõbra Eliihuga: „Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu!” (Iiob 34:10). Jehoova ei põhjusta meile probleeme, vaid temalt tuleb hoopis „iga hea and ja iga täiuslik kingitus” (Jaak. 1:13, 17).

18., 19. Miks me ei tohiks Jehoovas mitte kunagi kahelda? Too näide.

18 Ära kunagi kahtle Jehoovas. Jumal on täiuslik ning tema mõtted on meie mõtetest kõrgemad (Jes. 55:8, 9). Seega peaksid alandlikkus ja tagasihoidlikkus aitama meil tunnistada, et me ei mõista kõike (Rooml. 9:20). Harva on meil mingist olukorrast täielik ülevaade. Kahtlemata oled kogenud, kui tõene on õpetussõna: „Oma riiuasjas on esimesel õigus, kuni tuleb teine ja teda läbi katsub!” (Õpet. 18:17).

19 Kui meie lähedane sõber teeb midagi, mida me kohe ei mõista või mis tundub ebatavaline, siis kas süüdistame teda sedamaid mingis eksimuses?  Või kas usaldame teda kahtlustest hoolimata, eriti kui tunneme teda aastaid? Kui me juba oma ebatäiuslikesse sõpradesse nii armastusväärselt suhtume, kui palju enam peaksime usaldama oma taevast isa, kelle teed ja mõtted on meie omadest palju kõrgemad!

20., 21. Miks on tähtis meeles pidada probleemide tegelikku põhjust?

20 Pea meeles probleemide tegelikku põhjust. Miks see on tähtis? Mõningates probleemides võime olla ise süüdi, ja sel juhul tuleb meil seda tunnistada (Gal. 6:7). Me ei peaks süüdistama Jehoovat. Miks see poleks mõistlik? Mõtle järgmisele näitele. Autoga on võimalik sõita suurel kiirusel. Kujuta ette, et juht ületab teravas kurvis tunduvalt lubatud kiirust ja auto lendab teelt välja. Kas õnnetuses on süüdi auto tootja? Mõistagi mitte! Samamoodi on Jehoova loonud meid vaba tahtega, ent ta on andnud meile juhtnöörid, kuidas langetada tarku otsuseid. Niisiis, miks süüdistada oma eksimustes Loojat?

21 Muidugi pole kõik probleemid tekkinud meie enda eksimuste ja valede tegude tagajärjel. Mõnikord on põhjuseks „aeg ja juhus” (Kog. 9:11, UM). Siiski, ärgem kunagi unustagem tõsiasja, et kurjuse peamiseks põhjustajaks on Saatan (1. Joh. 5:19; Ilm. 12:9). Tema on vaenlane, mitte Jehoova (1. Peetr. 5:8).

PEA KALLIKS OMA VÄÄRTUSLIKKE SUHTEID JEHOOVAGA

Joosuat ja Kaalebit õnnistati selle eest, et nad usaldasid Jehoovat (Vaata lõiku 22)

22 Kui koged raskusi, mõtle Joosua ja Kaalebi peale. Erinevalt kümnest maakuulajast rääkisid nemad positiivselt maast, mida nad olid uurimas käinud (4. Moos. 14:6—9). Nad uskusid Jehoovasse. Siiski tuli ka neil koos teiste iisraellastega 40 aastat kõrbes rännata. Kas Joosua ja Kaaleb nurisesid või kibestusid, kas nad tundsid, et see on ebaõiglane? Ei, nad usaldasid Jehoovat ja neid õnnistati selle eest. Kuigi terve iisraellaste põlvkond suri kõrbes, pääsesid nemad tõotatud maale (4. Moos. 14:30). Jehoova õnnistab ka meid, kui „me ei tüdi” täitmast tema tahet (Gal. 6:9; Heebr. 6:10).

22., 23. Mida meil tuleks meeles hoida, kui meid rusuvad eluraskused?

23 Mida siis ette võtta, kui sind rusuvad eluraskused ja teiste või su enda ebatäius? Keskendu Jehoova imelistele omadustele. Mana oma silme ette Jehoova antud tulevikulootus. Mõtle, milline oleks su elu ilma Jehoovata. Püsi alati tema ligi ning ära mitte kunagi lase oma südamel tema vastu kibestuda.

^ lõik 3 5. Moos. 32:5 (UM): „Nemad aga on käitunud hukatuslikult, nad ei ole tema lapsed, viga on neis endis. Rikutud ja paheline on see põlvkond.”