„Milliseks suurepäraseks eeskujuks küll Noa meile on!” ütles mu isa. „Ta kuuletus Jehoovale ja armastas oma peret ning nad kõik jäid veeuputuses ellu, kuna läksid kogu perega laeva.”

SEE on üks mu varasemaid mälestusi oma isast, kes oli tagasihoidliku loomuga kõva töömees. Tal oli tugev õiglustunne, seega, kui ta 1953. aastal Piibli sõnumit kuulis, köitis see teda otsekohe. Sellest peale tegi ta oma parima, et anda õpitut edasi ka meile lastele. Minu ema oli algul tõrges loobuma katoliiklikest traditsioonidest, kuid aja jooksul puudutasid Piibli õpetused ka tema südant.

Vanematel polnud kerge meiega Piiblit uurida. Ema ei osanud peaaegu üldse lugeda ning isa rassis pikki päevi põllul. Mõnikord oli ta nii väsinud, et ei suutnud uurimise ajal ärkvel püsida. Kuid tema pingutused said tasutud. Kuna olin vanim laps, aitasin õpetada oma õde ja kahte venda. Muu hulgas arutlesime ka selle üle, millest isa tihti rääkis — Noa armastusest oma pere vastu, mida oli näha tema kuulekusest Jumalale. Kui väga ma seda Piibli jutustust armastasin! Peagi käisime kõik Aadria mere kaldal asuvas Itaalia linnas Roseto degli Abruzzis kuningriigisaalis koosolekutel.

1955. aastal, kui ma olin vaid 11-aastane, läksime emaga üle mägede lääne poole Rooma, et võtta osa meie esimesest konvendist. Sellest ajast alates on need suured kogunemised mulle kristliku elu üheks kaunimaks osaks.

Järgmisel aastal lasin end ristida ja varsti pärast seda alustasin täisajalist teenistust. Kui olin 17-aastane, sai minust eripioneer Roomast lõuna pool asuvas Latinas, mis oli meie kodust umbes 300 kilomeetri kaugusel. Kuna see oli üsna uus linn, ei muretsenud keegi liigselt naabrite arvamuse pärast. Olime pioneeritöökaaslasega elevil, et saime jagada nii palju piiblikirjandust, ent kuna olin veel noor, siis igatsesin väga kodu järele. Siiski soovisin kuuletuda mulle antud juhenditele.

Meie pulmapäeval

Hiljem määrati mind Milanosse, et olla abiks 1963. aastal toimuva rahvusvahelise kokkutuleku „Igavene  hea sõnum” ettevalmistustöödes. Konvendi ajal töötasin koos paljude teiste vabatahtlikega, kelle hulgas oli ka noor vend Paolo Piccioli Firenzest. Konvendi teisel päeval pidas ta innustava kõne vallalisusest. Mäletan, et mõtlesin: „See vend küll kunagi ei abiellu.” Kuid me hakkasime kirjavahetust pidama ja nägime, et meil on palju ühist: meie eesmärgid, armastus Jehoova vastu ja tugev soov talle kuuletuda. Abiellusime Paologa aastal 1965.

VÄITLUSED VAIMULIKEGA

Teenisin Firenzes üldpioneerina 10 aastat. Oli põnev näha kasvu kogudustes, eriti noorte edenemist. Meile Paologa meeldis koos nendega vaimsetel teemadel vestelda ning lõõgastuda, mis Paolole tähendas tavaliselt jalgpalli mängimist. Muidugi nautisin abikaasaga koos veedetud aega, kuid samas nägin ka seda, kui väga vajasid tema aega ja tähelepanu koguduse noored ja pered ning kui palju head see tõi.

Tunnen siiani rõõmu nende paljude piibliuurimiste üle, mida meil oli võimalus juhatada. Üks uurimine oli Adrianaga, kes rääkis kahele perele sellest, mida ta oli teada saanud. Nad korraldasid kokkusaamise preestriga, et arutada selliste kirikudoktriinide üle nagu kolmainsus ja hinge surematus. Kohale tuli kolm kõrgemat vaimulikku. Nende selgitused olid keerulised ja vastuolulised ning see sai üsna ruttu selgeks meie piibliõpilastele, kui nad kõrvutasid neid Piibli selge õpetusega. See kokkusaamine oli tõesti pöördepunktiks. Aja jooksul on umbes 15 inimest nendest peredest saanud tunnistajateks.

Praegu on meie kuulutustöömeetodid muidugi sootuks erinevad. Ent tol ajal sai Paolo väitlustes preestritega lausa eksperdiks ning neid väitlusi oli hulganisti. Mäletan ühte, mis toimus mittetunnistajatest kuulajaskonna ees. Ilmselgelt olid vastupanijad juba eelnevalt mõnega kokku leppinud, et need küsiksid küsimusi, mis meid kitsikusse ajavad. Kuid vestlus võttis teise suuna. Keegi küsis, kas kirikul on õige sekkuda poliitikasse, nagu see on seda läbi sajandite teinud. Nüüd oli selge, et preestrid ise on kitsikuses. Kuid äkki kustusid tuled ja seega oli koosolek läbi. Aastaid hiljem saime teada, et elektrikatkestus oli plaanitud juhuks, kui vestlus ei lähe täpselt nii, nagu preestrid lootsid.

 UUED TEENISTUSÜLESANDED

Kui olime Paologa 10 aastat abielus olnud, kutsuti meid ringkonnatööle. Paolol oli hea töö, mistõttu polnud kerge otsust teha. Kuid pärast mitmeid palveid võtsime selle uue teenistusülesande vastu. Meile tõi rõõmu aeg, mida veetsime koos meid majutanud peredega. Õhtuti uurisime üheskoos Piiblit ja siis aitas Paolo lastel koolitöid teha, eriti matemaatikaülesandeid. Lisaks oli Paolo usin lugeja ning ta jagas meiega innustunult huvitavaid ja ülesehitavaid mõtteid. Esmaspäeviti kuulutasime tihti linnades, kus polnud tunnistajaid, ja kutsusime inimesi õhtul peetavat kõnet kuulama.

Meile meeldis koos noortega aega veeta, mis Paolole tähendas tavaliselt jalgpalli mängimist

Pärast kaht aastat ringkonnatööl kutsuti meid teenima Rooma Peetelisse. Paolo hakkas tegelema juriidiliste asjadega ja mind määrati ajakirjaosakonda. See muudatus polnud kerge, kuid me olime otsustanud olla kuulekad. Oli põnev näha harubüroo järkjärgulist laienemist ja Jumala rahva tohutu suurt kasvu Itaalias. Sel ajal said Jehoova tunnistajad Itaalias ametliku tunnustuse. Meil oli suur rõõm seal teenida.

Paolo armastas oma tööd Peetelis

Meie Peeteli-teenistuse ajal sattus Itaalias luubi alla tunnistajate Piiblil põhinev seisukoht hoiduda verest. 1980-ndate alguses jõudis kohtusse juhtum, mis äratas suurt tähelepanu. Üht Jehoova tunnistajatest abielupaari süüdistati vääralt nende tütre surmas, kuid tegelikult suri ta tõsisesse verehaigusesse, mida esineb paljudel Vahemere piirkonna elanikel. Peeteli vennad ja õed olid abiks juristidele, kes seda peret esindasid. Infolehed ja „Ärgake!” eriväljaanne aitasid inimestel teada saada fakte ja selgelt mõista, mida Jumala Sõna vere kohta räägib. Nendel kuudel töötas Paolo tihti 16 tundi järjest. Mina omalt poolt püüdsin teda selles tähtsas töös toetada.

JÄRJEKORDNE ELUMUUTUS

Olime olnud abielus 20 aastat, kui meie elus toimus ootamatu pööre. Mina olin 41 ja Paolo 49, kui ütlesin talle, et arvatavasti ootan last. Leidsin Paolo päevikust selle päeva juurest järgmise sissekande: „Palve: kui see on tõsi, siis aita meil jääda täisajalisse teenistusse ja mitte end vaimselt lõdvaks lasta ning olla oma lapsele heaks eeskujuks. Eelkõige aita mul rakendada ellu kasvõi ühte protsenti kõigest, mida olen möödunud 30 aasta jooksul lavalt rääkinud.” Nüüd võin öelda, et Jehoova vastas tema, aga ka minu palvetele.

 Ilaria sünd tõi meie ellu suuri muutusi. Oli hetki, mil tundsime end ebakindlana, just nagu Õpetussõnad 24:10 ütleb: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” Kuid me olime teineteisele toeks, sest teadsime, kui tähtis on üksteist julgustada.

Ilaria on ühtelugu öelnud, kui õnnelik ta on, et sündis tunnistajate peres, kus vanemad olid täisajalises teenistuses. Ta ei tundnud end kunagi kõrvalejäetuna. Ta kasvas üles täiesti normaalses perekonnas. Päeval olin mina koos temaga. Kui Paolo õhtul koju tuli, pidi ta tihti veel kodus töötama, siiski leidis ta aega tütre jaoks, mängis temaga ja aitas teda koolitöödes. Ta tegi seda isegi siis, kui pidi pärast kella kahe või kolmeni öösel töötama. Ilaria ütles sageli: „Isa on mu parim sõber.”

Nagu võite arvata, läks vaja järjekindlust ja vahel ka rangust, et aidata Ilarial tõeteele jääda. Mäletan, kui ta ükskord sõbrannaga mängides halvasti käitus. Selgitasime talle Piibli abil, miks ta ei tohiks nii teha. Samuti käskisime tal sõbrannalt meie juuresolekul andeks paluda.

Ilaria väljendab varmalt oma heameelt selle üle, et tema vanemad on teenistust väga armastanud. Nüüd abielus olles mõistab ta veelgi paremini, kui tähtis on kuuletuda Jehoovale ja järgida tema juhatust.

KUULEKAS KA KURBADEL HETKEDEL

Aastal 2008 sai Paolo teada, et tal on vähk. Algul tundus, et ta suudab haiguse seljatada, ning ta julgustas mind väga. Lisaks sellele, et otsisime parimat ravi, palvetasime Ilariaga korduvalt ja pikalt Jehoova poole, et ta aitaks meil eelolevaga toime tulla. Ometi nägin, et mees, kes kord oli tugev ja tegus, nõrgenes järk-järgult. Paolo surm aastal 2010 oli tohutu löök. Leian suurt lohutust sellest, kui mõtlen meie koos oldud 45 aasta peale. Andsime Jehoovale oma parima. Tean, et meie tööl on püsiv väärtus. Ootan väga aega, mil Paolo üles äratatakse, nagu Jeesus lubas kirjakohas Johannese 5:28, 29.

„Sügaval sisimas olen ikka veel see väike tüdruk, kellele nii väga meeldib lugu Noast. Minu otsus ei ole muutunud”

Sügaval sisimas olen ikka veel see väike tüdruk, kellele nii väga meeldib lugu Noast. Minu otsus ei ole muutunud. Tahan kuuletuda Jehoovale, ükskõik mida mul teha palutakse. Olen kindel, et kõik takistused, ohvrid või kaotused on suhteliselt väikesed, võrreldes imeliste õnnistustega, mida meie armastav Jumal laseb meile osaks saada. Olen seda ise kogenud ning ma kinnitan, et see on kõike seda väärt.