„Unustades ära, mis on taga, ja sirutudes selle poole, mis on ees.” (FILIPL. 3:13)

ÜKS poeet kirjutas: „Kõigist kurbadest sõnadest, mis kunagi on öeldud või kirja pandud, kõige kurvemad on need: „Oh oleks vaid . . . !”” See poeet oli John Whittier ning ta pidas silmas asju, mida me kahetseme, mida sooviksime teha uuesti ja teistmoodi. Kahetsus tähendab meelekurbust, hingevalu tehtu või tegemata jäetu pärast, tagasipöördumatu tõttu kurvastamist. Me kõik oleme teinud midagi, millele mõeldes sooviksime minna ajas tagasi ja teisiti toimida. Mida sina kahetsed?

1.—3. a) Mis on kahetsus ja kuidas see võib meid mõjutada? b) Mida me võime õppida Pauluselt selle kohta, kuidas teenida Jumalat ilma kahetsustundeta?

2 Mõned on teinud oma elus suuri vigu, isegi raskeid patte. Teised pole küll teinud midagi väga halba, kuid nad arutlevad, kas mõned nende valikud olid ikka kõige paremad. Mõned on suutnud minevikus tehtust üle saada ja oma eluga edasi minna. Teisi aga vaevab nende minevik ja nad mõtlevad üha: „Kui ma vaid . . . ” (Laul 51:5.) Kuidas on sinuga? Kas sa soovid, et võiksid teenida Jumalat kahetsustundeta, vähemasti edaspidi? Kas on olemas mõni näide inimesest, kelle eeskujust me saaksime õppida? On küll, apostel Paulus.

3 Oma elu jooksul tegi Paulus nii kohutavaid vigu kui ka tarku valikuid. Ta kahetses sügavalt oma minevikku, ent samuti õppis keskenduma sellele, kuidas teha Jumala teenimises oma parim. Vaadelgem, mida õpetab tema eeskuju meile selle kohta, kuidas teenida Jumalat ilma kahetsustundeta.

PAULUSE KAHETSUSVÄÄRNE MINEVIK

4. Milline kahetsusväärne minevik oli Paulusel?

4 Noore variserina tegi Paulus asju, mida ta hiljem kahetses. Näiteks kiusas ta julmalt taga Kristuse järelkäijaid. Piibli aruanne näitab, et kohe pärast Stefanose märtrisurma hakkas „Saulus [keda hiljem tunti Paulusena] . . . koguduse kallal raevutsema. Ta  tungis ühte majja teise järel ja tiris välja nii mehi kui ka naisi ning lasi nad vangi panna” (Ap. t. 8:3). Õpetlane Albert Barnes ütleb, et kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega kellegi „kallal raevutsema”, on „jõuline väljend, mis viitab innukusele ja raevule, millega ta [Saulus] tagakiusamises osales.” Seega, nagu Barnes sõnab, „Saulus märatses kiriku vastu nagu kiskja”. Harda juudina uskus Saulus, et kristluse väljajuurimine on talle Jumalalt antud ülesanne. Seepärast vaenas ta halastamatult nii kristlastest „mehi kui ka naisi”, „paiskas ähvardusi . . . ja tahtis neid tappa” (Ap. t. 9:1, 2; 22:4). *

5. Mis viis selleni, et endine kristlaste tagakiusaja Saulus hakkas hoopis ise teistele Kristusest rääkima?

5 Saulus kavatses minna Damaskusesse, tirida Jeesuse jüngrid nende kodudest välja ja vedada nad Jeruusalemma, et süneedrium määraks neile karistuse. Kuid see ettevõtmine luhtus, kuna ta tegutses kristliku koguduse pea tahte vastaselt (Efesl. 5:23). Kui Saulus oli teel Damaskusesse, ilmus talle Jeesus ning taevast tuleva valguse tõttu jäi ta pimedaks. Seejärel saatis Jeesus Sauluse Damaskusesse edasisi juhtnööre ootama. Me teame, mis hiljem juhtus (Ap. t. 9:3—22).

6., 7. Mis näitab, et Paulus mõistis, milliseid tõsiseid vigu ta minevikus oli teinud?

6 Pauluse väärtushinnangud muutusid niipea, kui ta sai kristlaseks. Kristluse ägedast vastasest sai hoopis selle tulihingeline kaitsja. Siiski kirjutas ta pärastpoole enda kohta: „Te olete muidugi kuulnud minu endisest käitumisest judaismis, et ma kiusasin ohjeldamatult taga Jumala kogudust ja laastasin seda” (Gal. 1:13). Hiljem mainis ta taas oma kahetsusväärset minevikku, kui kirjutas korintlastele, filiplastele ja Timoteosele. (Loe 1. Korintlastele 15:9; Filipl. 3:6; 1. Tim. 1:13.) Paulus ei olnud nendest asjadest kirjutades uhke, kuid samuti ei püüdnud ta teha nägu, nagu poleks kunagi midagi seesugust juhtunud. Ta teadis väga hästi, et oli teinud tõsiseid vigu (Ap. t. 26:9—11).

7 Piibliõpetlane Frederic Farrar rääkis Pauluse rollist „hirmsas tagakiusamistöös”. Farrar ütles, et kui me mõtiskleme selle kahetsusväärse perioodi üle Pauluse elus, siis „mõistame, milline süümepiina koorem võis tema peal lasuda ja mismoodi pahatahtlikud vaenlased võisid teda pilgata”. Vahel võis juhtuda, et koguduses, mida Paulus külastas, tulid tema juurde mõned vennad, kes temaga esimest korda kohtusid, ja ütlesid: „Ah et sina oledki siis see Paulus, kes meid taga kiusas!” (Ap. t. 9:21.)

8. Mida tundis Paulus seoses halastuse ja armastusega, mida Jehoova ja Jeesus tema vastu osutasid, ning mida see meile kinnitab?

8 Paulus mõistis, et ainult tänu Jumala ärateenimata heldusele sai ta osaleda tema teenistuses. Ta mainis seda Jumala omadust oma 14 kirjas umbes 90 korda — rohkem kui ükski teine piiblikirjutaja. (Loe 1. Korintlastele 15:10.) Paulus hindas sügavalt seda, millisel halastaval viisil teda oli koheldud, ja ta tahtis teha omalt poolt kõik, et Jumal poleks talle oma ärateenimata heldust ilmaasjata osutanud. Seepärast nägi ta „rohkem vaeva” kui kõik teised apostlid. Pauluse kogemus näitab selgesti, et kui me tunnistame oma patud üles ja end muudame, siis Jehoova on Jeesuse lunastusohvri alusel valmis kustutama isegi meie rängad patud. Milline hea kinnitus kõigile, kel on raske uskuda, et Kristuse ohvrist tulenev kasu võiks nendeni  ulatuda! (Loe 1. Timoteosele 1:15, 16.) Ehkki Paulus oli varem olnud fanaatiline Kristuse vastane, võis ta kirjutada: „Jumala Poeg . . . armastas mind ja andis enda minu eest” (Gal. 2:20; Ap. t. 9:5). Jah, Paulus õppis, kuidas teenida Jumalat nii, et ta ei peaks hiljem millegi muu pärast kahetsust tundma. Kas see on midagi, mida sinagi oled õppinud?

Paulus õppis, kuidas teenida Jumalat oma kahetsusväärsele minevikule keskendumata

KAS SINA KAHETSED MIDAGI?

9., 10. a) Mis põhjusel võivad mõned Jehoova teenijad kahetsust tunda? b) Miks pole mõtet minevikus tehtud vigade pärast pidevalt muretseda?

9 Kas sa oled teinud asju, mida praegu kahetsed? Kas oled kunagi raisanud väärtuslikku energiat ja aega millelegi tühisele? Kas oled teinud mingil viisil kellelegi haiget? Või ehk tunned kahetsust mingil muul põhjusel. Mida sa saaksid selles suhtes ette võtta?

10 Paljud inimesed muretsevad alatasa. Pidev muretsemine tähendab enda vaevamist, piinamist, rusumist. See on otsekui rõhuv koorem. Kas muretsemine lahendab mingeid probleeme? Mitte ainsamatki! Seda võiks võrrelda sellega, et sa kiigud tunde kiiktoolis ja kulutad palju energiat, et edasi liikuda, kuid tulemuseks on see, et sa ei liigu kuhugi. Selle asemel et muretseda, võiksid probleemi lahendamiseks midagi ette võtta. Sa võid paluda vabandust inimeselt, kelle vastu sa eksisid, ja püüda temaga häid suhteid taastada. Sa võid hoiduda sellest, mis viis sind üleastumiseni, ja vältida nii tulevasi probleeme. Mõned olukorrad tuleb aga lihtsalt üle elada. Muretsemine seevastu ainult halvab sind ning võib viia sinnamaani, et sa ei suuda Jumalat teenides anda endast parimat. Muretsemine ei tasu end ära!

11. a) Mida meil tuleks teha, et meile saaks osaks Jehoova halastus ja truu armastus? b) Millise juhendi on Jumal andnud selle kohta, kuidas mineviku vigadest hoolimata meelerahu saada?

11 Mõned kipuvad end minevikus tehtud  vigade pärast sedavõrd vaevama, et tunnevad end Jumala silmis väärtusetutena. Nad võivad tunda, et Jumala halastus ei küündi nendeni, kas siis sellepärast, et nad on eksinud õigelt teelt liiga kaugele või liiga tihti. Tõde on aga see, et ükskõik mida nad minevikus ka ei teinud, nad võivad kahetseda, muuta end ja paluda andestust (Ap. t. 3:19). Jehoova halastus ja truu armastus võib nendeni ulatuda, nii nagu see on ulatunud ka paljude teisteni. Jehoova on lahke alandliku ja siira inimese vastu, kes tehtut südamest kahetseb. Nii oli see näiteks Iiobi puhul, kes lausus: „Ma . . . kahetsen põrmus ja tuhas!” (Iiob 42:6). Meil kõigil tuleb meelerahu saamiseks rakendada ellu järgmist Jumala juhendit: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!” (Õpet. 28:13; Jaak. 5:14—16). Niisiis, me peaksime oma patud Jumalale üles tunnistama, paluma talt palves andestust ja püüdma tehtut heastada (2. Kor. 7:10, 11). Kui oleme need sammud astunud, võime kogeda, kuidas Jumal, kes „annab palju andeks”, osutab ka meile halastust (Jes. 55:7).

12. a) Mida õpetab Taaveti kogemus selle kohta, kuidas oleks südametunnistuse piinade puhul kõige parem toimida? b) Mis mõttes on Jehoova kahetsenud ja kuidas selle teadmine meid kinnitab? (Vaata kasti.)

12 Palvel on vägi; Jumal võib tänu sellele palju korda saata. Taavet väljendas oma usku ja sügavaid tundeid ilusas palves, mis on Piibli Lauluraamatusse talletatud. (Loe Laul 32:1—5.) Taavet möönis, et oma südametunnistuse piinade mahasurumine kurnas teda. Ilmselt tundis ta nii hingelist kui ka füüsilist valu ning kaotas rõõmu, kuna ei tunnistanud üles oma patte. Mis tõi Taavetile viimaks andeksanni ja kergenduse? Oma eksimuste ülestunnistamine Jumalale. Jehoova vastas Taaveti palvetele ja tugevdas teda, et ta võiks eluga edasi mina ja teha seda, mis on õige. Samamoodi, kui sina palvetad siirast südamest, võid olla kindel, et Jehoova kuulab sinu anumist väga tähelepanelikult. Kui minevikus tehtud vead ei anna sulle rahu, siis püüa nende heastamiseks teha kõik, mis võimalik, ja usu Jehoova kinnitust, et ta on sulle andeks andnud! (Laul 86:5.)

VAATA TULEVIKKU

13., 14. a) Millest me peaksime eeskätt huvitatud olema? b) Millised küsimused võivad aidata meil oma hetkeolukorda analüüsida?

13 On öeldud, et elu võib mõista tagasi vaadates, kuid seda peab elama ettepoole vaadates. Seega, selle asemel et muretseda mineviku pärast, peaksime olema huvitatud olevikust ja tulevikust. Mida sellist me praegu teeme — või jätame tegemata —, mille puhul aastate pärast sooviksime, et me poleks seda teinud või oleks teinud teisiti? Kas püüame  olla ustavad, nii et me ei peaks tulevikus millegi pärast kahetsust tundma?

14 Kuna suur viletsus on väga lähedal, ei soovi me, et meid painaksid sellised rahutukstegevad küsimused: kas ma oleks võinud teha Jumala teenistuses rohkem? Miks ma ei olnud pioneer, kui mul selleks võimalus oli? Mis takistas mul püüdlemast teenistusabilise ameti poole? Kas ma ikka pingutasin selle nimel, et riietuda uue isiksusega? Kas ma olen selline inimene, keda Jehoova uude maailma tahab? Selle asemel et sääraste kainestavate küsimuste pärast lihtsalt muretseda, tahame nende abil end analüüsida ja teha kindlaks, et anname Jehoova teenistuses endast parima. Muidu võib juhtuda, et elame oma elu edasi selliselt, et meil on hiljem veel rohkem, mida kahetseda (2. Tim. 2:15).

ÄRA KUNAGI KAHETSE OMA PÜHA TEENISTUST

15., 16. a) Milliseid ohvreid on paljud toonud, et panna Jumala teenimine elus esikohale? b) Miks me ei peaks kahetsema ühtki ohvrit, mida oleme kuningriigitöö nimel toonud?

15 Kas sa oled üks neist, kes on toonud ohvreid selle nimel, et teenida Jehoovat täisajaliselt? Võib-olla loobusid sa paljutõotavast karjäärist või edukast äriettevõttest, et lihtsustada oma elu ja pühendada rohkem aega kuningriigitööle. Või vahest otsustasid sa jääda vallaliseks või abieluinimesena lapsi mitte saada, et olla vaba teenima mõnes täisajalise teenistuse vormis, mis muidu poleks olnud võimalik — näiteks Peeteli-teenistus, rahvusvaheline ehitustöö, ringkonnatöö või misjoniteenistus. Kas peaksid kahetsema neid otsuseid nüüd, mil oled juba aastaid Jehoovat teeninud? Kas peaksid tundma, et sellised ohvrid olid tarbetud või toodud valel ajal? Kindlasti mitte!

16 Sa tegid need otsused, kuna armastasid sügavalt Jehoovat ja soovisid siiralt aidata teistel teda teenima hakata. Ära mõtle, et su elu oleks olnud parem, kui oleksid elanud teisiti. Sa võid tunda sügavat rahulolu teadmisest, et tegid, mida arvasid enda puhul õige olevat. Sa võid rõõmustada selle üle, et oled teinud oma parima teenimaks Jehoovat. Ta ei unusta ühtki ohvrit, mis sa oled toonud. Eesootava tõelise elu jooksul annab ta sulle tasu, õnnistades sind rikkalikumalt, kui sa praegu üldse suudad ette kujutada (Laul 145:16; 1. Tim. 6:19).

KUIDAS TEENIDA JUMALAT ILMA KAHETSUSTUNDETA

17., 18. a) Milline põhimõte aitas Paulusel teenida Jumalat ilma kahetsustundeta? b) Milline on sinu otsus seoses oma minevikuga ning Jehoova teenimisega praegu ja tulevikus?

17 Millise põhimõtte Paulus õppis, mis aitas tal teenida Jumalat, ilma et ta oleks pidanud hiljem veel rohkem kahetsema? Paulus kirjutas: „Unustades ära, mis on taga, ja sirutudes selle poole, mis on ees, pürgin ma eesmärgi poole.” (Loe Filiplastele 3:13, 14.) Paulus ei mõelnud alatasa sellele, mida ta juudiusulisena valesti oli teinud. Ta suunas kogu oma energia hoopis sellele, et olla kõlblik saama tulevikus igavese elu auhinda.

18 Me kõik võime juhinduda Pauluse sõnades leiduvast põhimõttest. Selle asemel et tunda oma mineviku pärast tuska ja vaevata end sellega, mida ei saa olematuks teha, peaksime sirutuma selle poole, mis on ees. Tõsi, meil pole ehk võimalik sõna otseses mõttes unustada minevikus tehtud vigu, kuid me ei pea end nende pärast pidevalt hurjutama. Kui palju parem on püüda minevik seljataha jätta, teenida Jumalat praegu nii hästi, kui suudame, ning oodata imepäraseid tulevasi õnnistusi!

^ lõik 4 Korduvad viited sellele, et ka naised olid Pauluse tagakiusamise ohvrid, näitavad, et naistel oli esimesel sajandil oluline roll kristluse levikus, nii nagu neil on ka tänapäeval (Laul 68:12, UM).