„[Jumal] vandus . . . iseenese juures, kuna polnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda.” (HEEBR. 6:13)

1. Mil moel erinevad Jehoova lubadused patuste inimeste omadest?

JEHOOVA on „tõe Jumal” (Laul 31:6). Patuseid inimesi ei saa alati usaldada, kuid Jumala kohta ütleb Piibel, et tal on „võimatu valetada”. (Heebr. 6:18; loe 4. Moosese 23:19.) See, mida Jumal seoses inimkonnaga eesmärgiks seab, läheb alati täide. Näiteks, nii nagu Jumal iga loomisetapi algul ütles, „nõnda sündis”. Kuuenda päeva lõpus „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1. Moos. 1:6, 7, 30, 31).

2. Mis on Jumala hingamispäev ja miks Jumal „pühitses seda”?

2 Kui Jumal Jehoova oli vaadanud üle oma loomistöö, andis ta teada, et on alanud seitsmes päev — mitte 24-tunnine päev, vaid hoopis pikk periood, mille jooksul ta hingab ehk puhkab maisest loomistööst (1. Moos. 2:2). Jumala hingamispäev pole ikka veel lõppenud (Heebr. 4:9, 10). Piibel ei ütle, millal see päev täpselt algas. Küll aga teame seda, et see algas millalgi pärast Aadama naise Eeva loomist umbes 6000 aastat tagasi. Meid ootab ees Jeesus Kristuse tuhandeaastane valitsus, mille jooksul täitub Jumala algne eesmärk: maa muudetakse paradiisiks, kus täiuslikud inimesed elavad igavesti (1. Moos. 1:27, 28; Ilm. 20:6). Kas võib tõesti uskuda, et ees on selline imeline tulevik? Päris kindlasti, kuna „Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda”. See oli tagatiseks, et ükskõik millised ettenägematud probleemid ka ei kerkiks, Jumala eesmärk läheb tema hingamispäeva lõpuks vääramatult täide (1. Moos. 2:3).

3. a) Milline mäss toimus Jumala hingamispäeva alguses? b) Kuidas pidi Jehoova oma sõnade kohaselt mässule lõpu tegema?

3 Jumala hingamispäeva alguses toimuski midagi  ootamatut. Jumala ingelpoeg Saatan tahtis saada Jumala sarnaseks ja soovis, et hoopis teda kummardataks. Ta lausus esimese vale ja pettis Eevat, nii et see Jehoova keelust üle astus (1. Tim. 2:14). Ja Eeva õhutusel ühines mässuga ka tema mees (1. Moos. 3:1—6). Kuid isegi sel ajaloo halvimal hetkel, mil Jumalat süüdistati valelikkuses, ei näinud Jehoova tarvidust kinnitada vandega, et tema eesmärk läheb endiselt täide. Selle asemel ta lihtsalt ütles, kuidas ta mässule lõpu teeb. Nendest sõnadest pidi aru saadama siis, kui Jumala meelest oli selleks õige aeg. Ta lausus: „Ma tõstan vihavaenu sinu [Saatana] ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes [tõotatud Seeme] purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moos. 3:15; Ilm. 12:9).

VANNE KUI ÕIGUSLIK ABINÕU

4., 5. Millist õiguslikku abinõu Aabraham mõnikord kasutas?

4 On ebatõenäoline, et inimajaloo alguses, kui Jumal andis Aadamale ja Eevale sõnavara, oleks neil tarvis olnud sõnu selleks, et tõtt vanduda. Täiuslikud loodud, kes armastavad Jumalat ja jäljendavad teda, ei pea andma vannet: nad räägivad alati tõtt ja usaldavad üksteist täielikult. Ent asjalood muutusid pärast seda, kui esimesed inimesed patustasid ja täiuslikkuse kaotasid. Viimaks, kui vale ja pettus olid inimeste seas tavaliseks saanud, tekkis vajadus tähtsate asjade tõesust vandega kinnitada.

5 Vanne oli õiguslik abinõu, mida patriarh Aabraham kasutas heal põhjusel vähemalt kolm korda (1. Moos. 21:22—24; 24:2—4, 9). Näiteks andis ta vande siis, kui ta Eelami kuningat ja tema liitlasi löömast tagasi tuli. Saalemi ja Soodoma kuningas läksid Aabrahamile vastu. Saalemi kuningas Melkisedek, kes oli ühtlasi „kõige kõrgema Jumala preester”, õnnistas Aabrahami ja ülistas Jumalat selle eest, et ta oli andnud Aabrahamile võidu tema vaenlaste üle (1. Moos. 14:17—20). Kui Soodoma kuningas tahtis seejärel Aabrahamile tasu anda, et too oli kuninga alamad sissetunginud väe käest päästnud, siis Aabraham vandus: „Ma tõstan oma käe üles Jehoova, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja, et ma ei võta lõngaotsa ega kingapaelagi kõigest sellest, mis sinu oma on, et sa ei saaks öelda: mina olen Aabrami rikkaks teinud!” (1. Moos. 14:21—23).

JEHOOVA VANNE AABRAHAMILE

6. a) Milles Aabraham meile eeskuju jättis? b) Kuidas Aabrahami sõnakuulelikkus meile kasuks tuleb?

6 Patuse inimkonna huvides on ka Jumal Jehoova andnud vandeid, tarvitades näiteks väljendit „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova” (Hes. 17:16). Piibel räägib rohkem kui 40 korrast, mil Jehoova on midagi vandunud. Vahest kõige tuntum vanne on see, mille ta andis Aabrahamile. Aastate jooksul oli Jehoova andnud Aabrahamile mitu tõotust, mis üheskoos näitasid, et tõotatud Seeme pidi põlvnema Aabrahamist tema poja Iisaki kaudu (1. Moos. 12:1—3, 7; 13:14—17; 15:5, 18; 21:12). Seejärel pani Jehoova Aabrahami tõsisele katsele, käskides tal ohverdada oma armastatud  poja. Aabraham kuuletus viivitamata ja oli parasjagu Iisakit ohvriks toomas, kui Jumala ingel ta peatas. Siis Jumal vandus Aabrahamile: „Ma vannun iseenese juures . . . , sellepärast, et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainust poega, ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!” (1. Moos. 22:1—3, 9—12, 15—18).

7., 8. a) Miks andis Jumal Aabrahamile vande? b) Kuidas saavad Jeesuse „teised lambad” kasu Aabrahamile antud vandest?

7 Miks vandus Jumal Aabrahamile, et tema tõotused lähevad täide? Selleks, et kinnitada neid, kellest pidid saama Kristuse kaaspärijad ja kes pidid moodustama tõotatud „seemne” teisese osa, ning tugevdada nende usku. (Loe Heebrealastele 6:13—18; Gal. 3:29.) Nagu Paulus selgitas, andis Jehoova „kinnituseks vande, et need kaks muutumatut asja [tema tõotus ja vanne], milles Jumalal on võimatu valetada, oleksid meile . . . suureks julgustuseks, aidates meil haarata kinni meie ette seatud lootusest”.

Varsti näeb Aabraham Jehoova tõotuste täideminekut

8 Võitud kristlased pole ainsad, kes saavad kasu Jumala vandest Aabrahamile. Jehoova vandus, et Aabrahami soo kaudu „õnnistavad endid kõik maailma rahvad” (1. Moos. 22:18). Nendest õnnistustest saavad osa ka Kristuse sõnakuulelikud „teised lambad”, kel on lootus elada igavesti paradiisis maa peal (Joh. 10:16). Olgu sul taevane või maine lootus, ’haara kinni’ sellest, kuuletudes kõiges Jumalale. (Loe Heebrealastele 6:11, 12.)

VANDED, MIS ON SEOTUD AABRAHAMILE ANTUD TÕOTUSEGA

9. Millise vande Jumal andis, kui Aabrahami järeltulijad olid egiptlaste orjad?

9 Sajandeid hiljem andis Jehoova seoses eelmainitud tõotustega jälle vande, saates Moosese rääkima Aabrahami järeltulijatega, kes olid sel ajal egiptlaste orjad (2. Moos. 6:6—8). Sellele sündmusele viidates ütles Jumal: „Sel päeval, mil ma valisin Iisraeli, . . . ma tõstsin oma käe üles, vandudes neile, et ma viin nad Egiptusemaalt maale, mille ma nende jaoks olin välja vaadanud, mis piima ja mett voolab” (Hes. 20:5, 6).

10. Mida tõotas Jumal Iisraeli rahvale, kui ta oli nad Egiptusest vabastanud?

 10 Kui siis Jehoova oli iisraellased Egiptusest vabastanud, andis ta neile veel ühe vande: „Kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm! Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks!” (2. Moos. 19:5, 6). Millist aulist positsiooni Jumal Iisraeli rahvale küll pakkus! Kui see rahvas oleks Jehoovale kuuletunud, oleks Jumal selle hulgast valinud need, kellest moodustada preestrite kuningriik, et tuua õnnistusi kogu ülejäänud inimkonnale. Hiljem kirjeldas Jehoova, mida ta tol korral Iisraeli rahva heaks tegi: „Ma vandusin sulle ning tegin sinuga lepingu” (Hes. 16:8).

11. Kuidas Iisrael reageeris Jumala ettepanekule astuda temaga lepingusuhetesse ja saada tema valitud rahvaks?

11 Jehoova ei käskinud tol korral Iisraeli rahval vanduda, et nad on talle sõnakuulelikud; samuti ei sundinud Jumal iisraellasi astuma temaga sellistesse erilistesse suhetesse. Nad ütlesid hoopis ise vabatahtlikult: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud!” (2. Moos. 19:8). Kolm päeva hiljem andis Jumal Jehoova Iisraelile teada, mida ta oma valitud rahvalt ootab. Esiteks said nad kümme käsku ja siis edastas Mooses neile juhised, mis on praegu kirjas 2. Moosese 20:22—23:33. Milline oli Iisraeli reageering? „Kogu rahvas vastas ühehäälselt öeldes: „Me tahame teha iga sõna järgi, mis Jehoova on rääkinud!”” (2. Moos. 24:3.) Seejärel kirjutas Mooses seadused üles seaduseraamatusse ja luges need valju häälega kogu rahvale ette, et nad võiksid neid veel kord kuulda. Pärast seda tõotas rahvas kolmandat korda: „Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” (2. Moos. 24:4, 7, 8).

12. Kuidas Jehoova ja tema valitud rahvas täitsid enda kohustusi seoses omavahelise lepinguga?

12 Jehoova hakkas kohe täitma oma kohustusi seoses seaduselepinguga, lastes ehitada enda kummardamiseks telgi ja seades teenima preesterkonna, mis tegi patustele inimestele võimalikuks tema ette minna. Iisraellased see-eest unustasid kiiresti, et nad on ennast Jumalale pühendanud, ja „tegid haiget Iisraeli Pühale” (Laul 78:41, UM). Näiteks, kui Mooses oli Siinai mäel Jehoovalt juhendeid saamas, muutusid iisraellased kannatamatuks ning nende usk Jumalasse hakkas kaduma, kuna nad arvasid, et Mooses on nad hüljanud. Niisiis valmistasid nad kullast vasika ja ütlesid: „See on su jumal, Iisrael, kes sind tõi Egiptusemaalt välja!” (2. Moos. 32:1, 4). Pärast seda pidasid nad enda sõnul „Jehoova püha”, kummardades enda tehtud ebajumalakuju ees ja ohverdades sellele. Seda nähes ütles Jehoova Moosesele: „Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neid käskisin käia” (2. Moos. 32:5, 6, 8). Kahjuks andis Iisraeli rahvas edaspidigi Jumalale palju lubadusi, mida nad hiljem murdsid (4. Moos. 30:3).

VEEL KAKS VANNET

13. Millise vande andis Jumal Taavetile ja kuidas on see vanne seotud tõotatud Seemnega?

13 Kuningas Taaveti valitsuse ajal andis Jehoova veel kaks vannet, pidades silmas kõigi nende heaolu, kes  talle kuuletuvad. Esiteks vandus ta Taavetile, et tema aujärg püsib igavesti (Laul 89:36, 37; 132:11, 12). Niisiis pidi tõotatud Seeme olema „Taaveti Poeg” (Matt. 1:1; 21:9). Taavet nimetas seda tulevast kuningatrooni pärijat alandlikult „Isandaks”, kuna Kristus pidi saama auväärsema positsiooni (Matt. 22:42—44).

14. Millise vande andis Jehoova tõotatud Seemne kohta ja mis kasu see meile toob?

14 Teiseks inspireeris Jehoova Taavetit ennustama, et see ainulaadne kuningas teenib ühtlasi inimkonna ülempreestrina. Iisraelis olid kuninga- ja preestriamet teineteisest täielikult lahus. Preestrid olid Leevi suguharust ning kuningad Juuda suguharust. Kuid enda aulise troonipärija kohta ennustas Taavet: „Jehoova ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!” Jehoova on vandunud ja tema ei kahetse seda mitte: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!”” (Laul 110:1, 4). Nagu ennustuses oli öeldud, valitseb Jeesus Kristus, tõotatud Seeme, nüüd taevas. Samuti teenib ta inimkonna ülempreestrina, aidates kahetsevatel patustajatel Jumalaga lepitatud saada. (Loe Heebrealastele 7:21, 25, 26.)

UUS JUMALA IISRAEL

15., 16. a) Millisest kahest Iisraelist Piiblis räägitakse ja kummal neist on tänapäeval Jumala õnnistus? b) Millise juhtnööri Jeesus oma järelkäijatele seoses vandumisega andis?

15 Kuna Iisraeli rahvas lükkas Jeesus Kristuse tagasi, kaotas see viimaks Jumala soosingu ja lootuse saada „preestrite kuningriigiks”. Jeesus ütles juudi ülematele: „Jumala kuningriik võetakse teilt ära ja antakse rahvale, kes kannab selle vilja” (Matt. 21:43). See uus rahvas sündis nädalatepühal aastal 33, kui Jumala vaim valati välja umbes 120 Jeruusalemma kogunenud Jeesuse jüngri peale. See rahvas sai tuntuks kui „Jumala Iisrael” ning peagi kasvas selle hulk mitme tuhandeni ja koosnes kõigist tollases maailmas elanud rahvastest (Gal. 6:16).

16 Erinevalt sünnipärasest Iisraelist on Jumala uus vaimne rahvas talle alati kuuletunud ja kandnud nii head vilja. Üks käsk, millele selle rahva liikmed kuuletuvad, puudutab vande andmist. Kui Jeesus oli maa peal, vandusid inimesed valet või andsid vandeid seoses tähtsusetute asjadega (Matt. 23:16—22). Jeesus õpetas oma järelkäijaid: „Ärge vanduge üldse . . . Teie öeldud „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”, sest mis on üle selle, on Kurjast” (Matt. 5:34, 37).

Jehoova tõotused lähevad alati täide

17. Milliseid küsimusi käsitletakse järgmises uurimisartiklis?

17 Kas sellest tuleks järeldada, et me ei tohiks kunagi vannet anda? Mis veelgi tähtsam, mida tähendab see, et meie „jah” on „jah”? Neid küsimusi käsitletakse järgmises uurimisartiklis. Ajendagu Jumala Sõna üle mõtisklemine meid alati Jehoovale kuuletuma. Sel juhul õnnistab Jehoova meid suurima hea meelega igavesti, just nagu ta on tõotanud ja vandunud.