Lugejate küsimusi

Kas on võimalik, et pärast tuhandeaastase rahuriigi lõppu toimuvat viimast katset keegi veel patustab ja sureb?

Kaks kirjakohta Ilmutusraamatus aitavad meil leida vastuse sellele küsimusele: ”Surm ja surmavald heideti tulejärve! See on teine surm, tulejärv” (Ilmutuse 20:14). ”Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:4).

Pane tähele nende sündmuste ajastust. ”Surm ja surmavald” heidetakse tulejärve pärast seda, kui on mõistetud kohut Harmagedoonis ellujäänud inimeste, surnust ülesäratatute ja pärast Harmagedooni sündinute üle ”sedamööda, kuidas raamatuisse on kirjutatud” ehk üksikasjalike nõuete alusel, mis Jehoova on inimkonna jaoks kehtestanud tuhandeks aastaks (Ilmutuse 20:12, 13). Apostel Johannes pani kirja veel ühe nägemuse, mille võib leida Ilmutusraamatu 21. peatükist ja mis täitub Kristus Jeesuse tuhandeaastase valitsuse ajal. Kõige täielikumas mõttes aga läheb see nägemus täide siis, kui tuhandeaastane kohtupäev on lõppenud. Jehoova asub inimkonna juurde elama siis kõige otsesemas mõttes, ilma ühegi eestkostjata, kuna Jeesus on oma Isale Kuningriigi üle andnud. Jehoova elab koos ’oma rahvastega’ piltlikus mõttes ning seda alaliselt ja otseselt. Ennustus ”surma ei ole enam” täitub lõplikult siis, kui inimkond on saanud täiuslikuks, tänu sellele, et nende heaks on rakendatud Kristuse lunastusohvrit täiel määral (Ilmutuse 21:3, 4).

Seega mõeldakse ülaltsiteeritud kirjakohtades Aadamalt päritud surma, mis kaotatakse Kristuse lunastusohvri kaudu (Roomlastele 5:12—21). Pärast esimeselt inimeselt päritud surma kaotamist on inimesed samas seisus nagu Aadam, kui ta loodi. Aadam oli täiuslik, kuid see ei tähendanud, et tal polnud võimalik mitte mingil juhul surra. Jehoova keelas Aadamal süüa ”hea ja kurja tundmise puust”, lisades: ”Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema” (1. Moosese 2:17). See surm oli tahtliku patustamise tagajärg. Pärast tuhandeaastase valitsuse lõppu toimuvat viimast katset jääb inimestel ikka alles nende vaba tahe (Ilmutuse 20:7—10). Nad võivad ikka vabalt otsustada, kas nad soovivad Jehoovat teenida või mitte. Seepärast ei saa kindlalt väita, et siis enam mitte ükski inimene Aadama sarnaselt Jumalat eales ei hülga.

Mis saab inimesest, kes tõstab mässu pärast viimast katset? Sel ajal pole enam Aadamalt päritud surma. Samuti pole enam olemas surmavalda, inimkonna sümboolset hauda, millest oli ülesäratamislootus. Ent Jehoova võib mässaja hävitada tulejärves, ilma et sel oleks mitte mingisugust ülesäratamislootust. See surm sarnaneb Aadama ja Eeva omaga, mitte selle surmaga, mille inimesed Aadamalt pärisid.

Samas pole meil aga põhjust arvata, et midagi sellist kunagi toimub. Viimase katse läbinud inimesed erinevad Aadamast ühel väga olulisel viisil. Nad on täielikult läbi katsutud. Me võime viimase katse põhjalikkuses kindlad olla, kuna Jehoova teab, kuidas inimesi täielikult läbi uurida. Võime kindlad olla, et viimases katses kõrvaldatakse kõik sellised inimesed, kes võiksid vaba tahet vääriti kasutada. Seega, kuigi viimase katse läbinud inimestel on küll võimalik hakata Jumala vastu mässama ja seeläbi hävingu osaliseks saada, on väga ebatõenäoline, et midagi sellist ka tegelikult toimub.

[Pilt lk 31]

Mis mõttes on inimkond pärast viimast katset Aadama sarnane?