Vaesed jäävad järjest vaesemaks

”Mitte ükski ühiskond ei saa olla tõeliselt õitsev ja õnnelik, kui suurem osa selle liikmetest on vaesed ja õnnetud.”

NÕNDA lausus 18. sajandi majandusteadlane Adam Smith. Paljud on veendunud, et tänapäeval on tema sõnades peituv tõde veelgi ilmsem. Kontrast jõukate ja vaeste vahel on muutunud järjest teravamaks. Filipiinidel peab kolmandik elanikkonnast hakkama saama vähem kui 15 krooniga päevas. See on summa, mille rikkamate riikide elanikud teenivad mõne minutiga. ÜRO inimarengu aruanne 2002 ütleb, et ”5% maailma rikkaimate inimeste sissetulek on 114 korda suurem kui 5% vaeseimate sissetulek”.

Kuigi osad inimesed elavad suhteliselt hästi, elavad miljonid kodutud suvalistes hurtsikutes. Teistel ei lähe niigi hästi: nad elavad tänaval, võib-olla vaid papitükil või kilekotil. Paljud neist üritavad end elatada millega iganes — sorivad prügikastides, teevad raskeid transporttööotsi või korjavad korduvkasutatavaid esemeid.

Rikaste ja vaeste vahel ei valitse ebavõrdsus mitte ainult arengumaades. Maailmapanga andmeil on vaeste piirkondi igal maal. Kui rikkad mõned ka poleks, leidub Bangladeshist kuni Ameerika Ühendriikideni inimesi, kes peavad kõvasti rügama, et neil oleks midagi suhu pista või et neil oleks katus pea kohal. ”The New York Times” tsiteeris USA 2001. aasta rahvaloendusbüroo raportit, mis näitas, et Ameerika Ühendriikides on lõhe rikaste ja vaeste vahel pidevalt kasvanud. Raport ütles: ”Viiendik kõige jõukamatest sai endale poole kõigi leibkondade eelmise aasta sissetulekust . . . Viiendik vaesematest sai 3,5 protsenti.” Paljudes teistes riikides on olukord sama või veelgi hullem. Maailmapanga raport näitas, et umbes 57 protsenti maailma rahvastikust peab hakkama saama vähem kui 30 krooniga päevas.

Mis veelgi hullem, aastal 2002 tekitasid miljonites inimestes pahameelt raportid ärijuhtidest, kes kahtlastel asjaoludel rikastusid. Kuigi nad ei teinud midagi otseselt seadusevastast, said need ametnikud  paljude arvates ”tohutult, erakordselt, solvavalt rikkaks”, nagu kirjutas ajakiri ”Fortune”. Maailma olukorda arvestades võiks küsida, kuidas saab õigustada sääraseid ootamatult süllelangenud summasid (mis mõnel juhul ulatusid sadadesse miljonitesse dollaritesse), kui nii paljud elavad vaesuses.

Kas vaesus jääb igaveseks?

Eelnevaga ei taheta öelda, et vaeste armetu olukorra parandamiseks ei võeta midagi ette. Heasoovlikud ametnikud ja abiorganisatsioonid on kindlasti teinud häid ettepanekuid olukorra muutmiseks. Tõsiasjad on siiski kurvastavad. Inimarengu aruanne 2002 ütleb, et ”paljud riigid on vaesemad kui 10, 20 või mõnel juhul isegi 30 aastat tagasi”, hoolimata korduvatest üllastest püüetest olukorda parandada.

Kas vaestel on mingit lootust? Me soovitame sul lugeda järgmist artiklit, et kaaluda mõnd praktilist nõuannet, mis võib pakkuda kohest abi, ja näha lahendusi, millele sa pole ehk mõelnudki.