Aasta oli 1939. Me olime tõusnud üles keset ööd, et sõita rohkem kui tund aega väiksesse Joplini linna, mis asub Missouri osariigi edelaosas. Libistasime veel koidiku eel viimaste majade uste alt traktaate sisse. Kui olime vaikselt oma ülesande täitnud, istusime autosse, sõitsime kokkulepitud kohtumispaika ning ootasime ära teised autogrupid. Ilmselt imestad, miks läksime kuulutustööle enne päikesetõusu ja lahkusime territooriumilt nii kiiresti. Räägin sellest hiljem.

OLEN sündinud aastal 1934. Mind kasvatasid kristlastest vanemad Fred ja Edna Molohan. Kui ma ilmavalgust nägin, olid nad juba 20 aastat olnud aktiivsed piibliuurijad ehk Jehoova tunnistajad. Olen tänulik, et nad õpetasid mind Jehoovat armastama. Meie pere elas väikeses Parsonsi linnas, mis asub Kansase osariigi kaguosas. Peaaegu kõik meie koguduse liikmed olid võitud kristlased. Meie perel oli harjumus käia regulaarselt koguduse koosolekutel ja kuulutamas. Laupäeva pärastlõunati tegime enamasti tänavatööd. See oli vahel päris väsitav, aga isa viis meid alati pärast kuulutustööd jäätist sööma.

Meie pisikesel kogudusel oli väga suur territoorium, kuhu kuulus mitu väikest linna ning palju farme. Kui käisime farmerite juures, vahetasime tihti kirjandust köögiviljade, äsja pesast võetud munade või lausa elus kanade vastu. Kuna isa oli kirjanduse eest juba ette maksnud, siis oli see kraam meie toidulauale heaks täienduseks.

KUULUTUSHOOGTÖÖD

Mu vanemad hankisid endale kuulutustööks grammofoni. Olin veel liiga väike, et seda ise kasutada, aga olin emale ja isale rõõmuga abiks, kui nad mängisid korduskülastustel ja piibliuurimistel Rutherfordi kõnesid.

Koos ema ja isaga heliauto kõrval

Isa paigaldas meie 1936. aasta Fordi katusele valjuhääldi. Sellised heliautod aitasid palju kaasa kuningriigisõnumi levimisele. Tavaliselt lasti valjuhääldist enne muusikat, et tõmmata inimeste tähelepanu, ning siis mängiti ette piibliteemaline kõne. Pärast seda jagasime huvilistele meie väljaandeid.

Väikeses Cherryvale’i linnas, mis asub Kansase osariigis, ütles politseinik mu isale,  et linnapargis, kus paljud pühapäeviti puhkavad, ei tohi me heliautot kasutada. Mu isa ei vaielnud vastu, vaid sõitis autoga kõrvaltänavasse, nii et meie sõnum oli pargis olevatele inimestele siiski selgelt kuulda. Oli alati põnev koos isa ja vanema venna Jerryga midagi sellist ette võtta.

30-ndate lõpus osalesime erilistes „välkrünnakutes”, et töötada kiiresti läbi territooriumid, kus oli palju vastaseid. Ärkasime keset ööd ning libistasime vaikselt uste alt traktaate ja brošüüre sisse, nagu alguses mainisin. Pärast saime teistega väljaspool linna kokku, et kindlaks teha, ega politsei pole kedagi arreteerinud.

Sel ajal tehti kuulutustööd veel ühel põneval viisil. Toimusid teadustusrongkäigud, mille ajal kanti plakateid ja marsiti rivis läbi linna. Mäletan, et kord oli plakatitel hüüdlause „Religioon on püünis ja väljapressimine”. Vennad kõndisid läbi linna kilomeeter või paar ja naasid meie maja juurde. Õnneks ei kohanud nad sel marsil vastupanijaid, vaid pigem palju huvitatud pealtvaatajaid.

KOKKUTULEKUD

Isa töötas Missouri-Kansase-Texase raudteeliinil, seega sai meie pere rongiga tasuta sõita. Reisisime tihti Kansasest Texasesse kokkutulekutele ja külastasime ka sugulasi. Ema vanem vend Fred Wismar ja tema naine Eulalie elasid Temple’i linnas, mis asub Texases. Onu Fred ristiti noorena 20. sajandi alguses ja ta jagas õpitut ka oma õdedega, kaasa arvatud minu emaga. Ta oli Kesk-Texase vendade seas tuntud, kuna oli seal teeninud vööndisulasena ehk ringkonnaülevaatajana. Onu Fred oli lahke, rõõmus ja innukas jumalateenija ning mulle suureks eeskujuks.

1941. aastal sõitsime perega Missouri osariigis asuvasse Saint Louise linna suurele kokkutulekule. Kõigil noortel paluti istuda lava ees erisektoris, et kuulata vend Rutherfordi kõnet teemal „Kuninga lapsed”. Kõne lõpus ootas meid üllatus, kui vend Rutherford ja tema abilised jagasid igaühele raamatu „Lapsed”. Kohal oli üle 15 000 noore ja me kõik olime väga rõõmsad selle kingituse üle.

1943. aasta aprillis käisime Kansases Coffeyville’i linnas väikesel, kuid meeldejääval kokkutulekul „Üleskutse tegutsemiseks”. Seal teatati, et igas koguduses hakkab toimuma teokraatlik teenistuskool. Kooli jaoks anti välja brošüür, milles oli 52 õppetükki. Hiljem samal aastal pidasin oma esimese  õpilaskõne. See kokkutulek oli minu jaoks eriline ka selle poolest, et mind ja veel mõnda ristiti ühe farmi tiigi jahedas vees.

SOOV TEENIDA PEETELIS

1951. aastal lõpetasin keskkooli ja pidin otsustama, mida oma eluga peale hakata. Mu vanem vend Jerry oli teeninud Peetelis ja ka mul oli suur soov sinna minna. Saatsin oma avalduse Brooklyni poole teele ja peagi kutsutigi mind Peetelisse. Asusin seal teenima 1952. aasta 10. märtsil. Tänu sellele otsusele olen saanud teenida Jehoovat suuremal määral.

Soovisin töötada trükikojas, et aidata kaasa ajakirjade ja muu kirjanduse valmimisele, kuid ma ei saanud seda kunagi teha. Mind määrati hoopis ettekandjaks ja hiljem kööki. Mulle meeldis see töö väga ja ma õppisin palju. Töötasime vahetustega ja see võimaldas mul võtta päeva jooksul aega Piibli uurimiseks. Tegin seda tihti Peeteli mahukas raamatukogus. See aitas mul vaimselt kasvada ja tugevdas mu usku. Teadsin üha kindlamalt, et soovin teenida Jehoovat Peetelis nii kaua, kui suudan. Jerry oli lahkunud Peetelist aastal 1949 ja abiellunud Patriciaga, kuid nad olid jäänud elama Brooklyni lähedusse. Nad toetasid ja julgustasid mind Peetelis teenimise algusaastatel.

Peagi pärast seda, kui olin saabunud Peetelisse, hakati otsima juurde vendi, kes võiksid esitada avalikke kõnesid. Neid saadeti kogudustesse, mis asusid kuni 300 kilomeetri kaugusel Brooklynist. Nad pidasid kõne ja osalesid koos kogudusega kuulutustöös. Mul oli au kuuluda nende vendade hulka. Olin üsna närvis, kui hakkasin tegema neid külastusi ja esitama avalikke kõnesid, mis kestsid tollal tund aega. Tavaliselt sõitsin kogudustesse rongiga. Mäletan hästi üht talvist pühapäeva aastal 1954. Alustasin tagasiteed New Yorki ja plaanisin Peetelisse jõuda õhtupoolikul. Väljas aga möllas lumetorm ja rongi elektrimootorid hakkasid streikima. Nii jõudsingi New Yorki alles kell viis esmaspäeva hommikul. Sõitsin raudteejaamast metrooga Brooklynisse ja läksin otse kööki tööle. Jäin veidi hiljaks ja olin väga väsinud, sest polnud saanud öösel magada. Kuid nendel erilistel nädalavahetustel kogesin rohkesti rõõmu ja leidsin palju uusi sõpru ning see kaalus üles kõik ohvrid.

WBBR-i stuudios saateks valmistumas

Peetelis teenimise algusaastatel osalesin ka raadiojaama WBBR piibliuurimisprogrammis, mis oli eetris iga nädal. Stuudiod asusid sel ajal hoone Columbia Heights 124 teisel korrusel. Neis saadetes esines regulaarselt vend Macmillan, kes oli Peeteli pere kauaaegne liige. Vend Mac, nagu me teda kutsusime, oli noortele peetellastele eeskujuks, sest oli jäänud Jehoovale ustavaks hoolimata raskustest.

Jagasime kuulutustööl WBBR-i reklaamlehti

1958. aastal minu ülesanne muutus. Ma hakkasin tegema tihedat koostööd Gileadi kooli lõpetajatega. Aitasin neil saada viisad, et nad pääseksid määratud territooriumitele ning korraldasin ka nende sinnasõidu. Lennureisid olid tollal väga kallid, seepärast siirdus suurem osa misjonäre Aafrikasse või Kaug-Idasse kaubalaevadel. Aastaid hiljem, kui lennuhinnad muutusid odavamaks, sõitsid misjonärid oma sihtpunkti enamasti lennukiga.

Gileadi kooli diplomeid ette valmistamas

KORRALDAN KOKKUTULEKUREISE

1960. aastal hakkasin lisaks korraldama tšarterlende USA-st Euroopasse järgmise aasta rahvusvahelistele kokkutulekutele.  Lendasin ka ise ühele neist, mis toimus Saksamaal Hamburgis. Pärast rentisime Peeteli vendadega nelja peale auto, suundusime läbi Saksamaa Itaaliasse ja käisime ka Roomas harubüroos. Sealt sõitsime edasi Prantsusmaale ja üle Pürenee mäestiku Hispaaniasse, kus meie töö oli keelu all. Saime viia Barcelona vendadele ja õdedele kirjandust, mille pakkisime sisse nii, et need paistaksid kui kingitused. Oli suur rõõm nendega kohtuda. Edasi sõitsime Amsterdami, kust lendasime tagasi New Yorki.

Umbes aasta hiljem hakkasime korraldama 583 venna-õe reisi erilisele ülemaailmsele kokkutulekute tuurile, mis toimus aastal 1963. Kokkutuleku teema oli „Igavene hea sõnum”. Delegaadid käisid kokkutulekutel Euroopas, Aasias ja Vaikse ookeani lõunaosas, kust läksid edasi Hawaii pealinna Honolulusse, ning lõpetasid tuuri Californias Pasadenas. Peatuti ka Liibanonis ja Jordaanias, kus toimusid piiblimaid tutvustavad ekskursioonid. Lisaks lendude ja hotellide broneerimisele oli meie osakonna ülesandeks saada delegaatidele viisad.

UUS REISIKAASLANE

1963. aasta oli mulle tähtis veel ühel põhjusel. 29. juunil abiellusin Missourist pärit Lila Rogersiga, kes oli selleks ajaks teeninud Peetelis kolm aastat. Nädal peale pulmi liitusime varem mainitud kokkutulekute tuuriga ning käisime Kreekas, Egiptuses ja Liibanonis. Sealt lendasime Jordaaniasse, kus meie töö oli keelatud. Meile oli räägitud, et Jehoova tunnistajatele ei anta viisat, seega me ei teadnud, mis meid ees ootab. Seda suurem oli meie üllatus, kui nägime vendi ja õdesid lennujaama katusel meid ootamas loosungiga „Tere tulemast, Jehoova tunnistajad!”. Oli võrratu näha piiblimaid oma silmaga. Käisime paigus, kus elasid muistsed patriarhid Aabraham, Iisak ja Jaakob. Samuti nägime, millistes kohtades kuulutasid Jeesus ja tema apostlid, ja kust hakkas hea sõnum levima maa äärteni. (Ap. t. 13:47.)

Lila on olnud 55 aastat minu ustav kaaslane kõikjal, kus oleme teeninud. Meil oli võimalus korduvalt käia Hispaanias ja Portugalis ajal, mil meie töö oli seal keelatud. Saime julgustada sealseid vendi ja õdesid ning viia neile kirjandust ja muud vajalikku. Käisime Hispaanias isegi vendade juures, kes olid Cádizi vanglas. Olin südamest rõõmus, et sain neid kosutada Piiblil põhineva kõnega.

1969. aastal koos Patricia ja Jerry Molohaniga teel kokkutulekule „Rahu maa peal”

Alates aastast 1963 olen aidanud korraldada reise rahvusvahelistele kokkutulekutele  Aafrikas, Austraalias, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Kaug-Idas, Hawaiil, Uus-Meremaal ja Puerto Ricos. Oleme käinud Lilaga paljudel unustamatutel kokkutulekutel, kaasa arvatud 1989. aastal Poolas Varssavis. See oli paljudele Venemaa vendadele esimene suurem kokkutulek. Mõned vennad ja õed, keda kohtasime, olid olnud Nõukogude Liidus aastaid usu pärast vangis.

Nii tore on olnud külastada üle maailma harubüroosid, et julgustada peetellasi ja misjonäre. Viimasel korral Lõuna-Koreas kohtusime Suwoni vanglas 50 vennaga. Nad olid kõik lootusrikkad ja ootasid pikisilmi aega, mil saavad taas vabalt Jehoovat teenida. Nendega kohtumine kinnitas väga meie usku. (Rooml. 1:11, 12.)

KASV TOOB RÕÕMU

Olen näinud, kuidas Jehoova on läbi aastate oma rahvast õnnistanud. 1943. aastal, kui mind ristiti, oli kogu maailmas 100 000 Jehoova teenijat ja nüüd on meid 240 maal rohkem kui kaheksa miljonit. Gileadi kooli lõpetanutel on olnud selles oluline roll. Väga meeldiv on olnud töötada koos paljude misjonäridega ja aidata neil jõuda määratud territooriumitele.

Mul on hea meel, et otsustasin juba noorena esitada avalduse Peetelis teenimiseks. Jehoova on kõik need aastad mind rikkalikult õnnistanud. Nautisime Lilaga aastakümneid kuulutustööd Brooklyni kogudustes, kust oleme leidnud palju tõelisi sõpru.

Jätkan Peetelis teenimist ja Lila on mulle iga päev toeks. Kuigi olen 84-aastane, saan siiani teha mõttekat tööd ja tegeleda harubüroo kirjavahetusega.

Koos Lilaga praegu

On suur rõõm kuuluda Jehoova suurepärasesse organisatsiooni ja näha, kuidas osutuvad tõeks Malaki 3:18 sõnad „Siis te näete jälle vahet õige ja jumalatu vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni”. Saatana süsteem laguneb iga päevaga ja enamik inimesi ei näe mingit lootust ega tunne tõelist rõõmu. Kuid need, kes armastavad Jehoovat ja teenivad teda, on isegi praegusel raskel ajal rõõmsad ja neil on kindel tulevikulootus. Milline au on meil kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist! (Matt. 24:14.) Me ootame väga aega, mil Jumal hävitab selle vana maailma, taastab maa peal paradiisi ja viib täide kõik oma lubadused. Siis on Jehoova ustavatel teenijatel pakatav tervis ja lõputu elu.