„LÕIKUSTÖÖD on palju, aga töötegijaid vähe. Seepärast paluge lõikuse isandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele.” (Luuka 10:2.) Jeesus lausus need sõnad umbes kaks tuhat aastat tagasi, kuid need kirjeldavad tabavalt praegust olukorda Myanmaris. Kuidas nii? Selles riigis on 55 miljonit elanikku, aga vaid umbes 4200 kuulutajat.

„Lõikuse isand” Jehoova on aga puudutanud sadade eri maadest pärit vendade ja õdede südant, nii et nad on tulnud sellesse Kagu-Aasia riiki, et lõikustöös kaasa lüüa. Mis ajendas neid oma kodumaalt lahkuma? Mis aitas neil selle sammuni jõuda? Milliseid õnnistusi nad praegu kogevad? Uurime järele.

„TULGE, MEIL ON PIONEERE VÄGA VAJA!”

Mõni aasta tagasi oli Jaapani pioneeril Kazuhirol epilepsiahoog, ta kaotas teadvuse ja viidi haiglasse. Arst ütles, et ta ei tohi vähemalt kaks aastat autot juhtida. Kazuhiro oli šokis. „Kuidas nüüd jätkata armast pioneeritööd?” mõtles ta endamisi. Ta anus Jehoovat, et ta võiks leida võimaluse pioneerteenistuses edasi olla.

Kazuhiro ja Mari

Kazuhiro jutustab: „Kuu aega hiljem kuulis minu olukorrast üks mu sõber, kes teenib Myanmaris. Ta helistas ja ütles: „Myanmaris me sõidame bussiga. Kui te siia tulete, saate kuulutada ka ilma autota.” Küsisin arstilt, kas tervis lubaks mul Myanmari kolida. Minu üllatuseks ta vastas: „Üks Myanmari neuroloog on praegu Jaapanis. Ma tutvustan sind temale. Kui sul peaks jälle haigushoog peale tulema, hoolitseb ta sinu eest.” Võtsin seda kui Jehoova vastust mu palvele.”

Kazuhiro saatis kohe meili Myanmari harubüroosse ja ütles, et nad tahaksid naisega tulla sinna pioneerideks. Vaid viis päeva hiljem saabus harubüroost vastus: „Tulge, meil on pioneere väga vaja!” Tema ja ta naine Mari müüsid oma autod, hankisid viisad ja ostsid lennupiletid. Praegu teenivad nad õnnelikult Mandalay linna viipekeelses grupis. Kazuhiro ütleb: „Tänu läbielatule on tugevnenud meie usk Jumala tõotusse, mis on kirjas piiblisalmis  Laul 37:5: „Usalda oma tee Jehoova hoolde, toetu temale ja ta tegutseb su heaks.””

JEHOOVA AVAB TEE

2014. aastal oli Myanmaris Jehoova tunnistajate erikokkutulek. Seal viibis palju delegaate välismaalt. Üks neist, 30-ndates õde Monique, kes on pärit USA-st, ütleb: „Kui kokkutulekult koju tagasi läksin, palusin Jehoovat, et ta aitaks mul astuda järgmist sammu oma elus. Rääkisin vaimsetest eesmärkidest ka oma vanematega. Meile kõigile tundus, et ma võiksin minna teenima Myanmari. Mul kulus selleks aga veidi aega ja pidin palju palvetama, et seda eesmärki saavutada.”

Monique ja Li

Monique selgitab, miks: „Jeesus innustas oma järelkäijaid kulusid kokku arvutama. Seepärast küsisin endalt: „Kas mul on võimalik selline samm ette võtta? Kas ma suudan seal materiaalselt hakkama saada, ilma et peaksin raha teenimisele rohkem aega kulutama?”” Ta tunnistab: „Mõistsin peagi, et mul pole piisavalt raha, et kolida teisele poole maakera.” Kuidas ta siiski kolida sai? (Luuka 14:28.)

Ta jutustab: „Ühel päeval kutsus ülemus mind enda juurde. Ma kartsin, et ta tahab mind lahti lasta. Selle asemel ta hoopis tänas mind tubli töö eest ja ütles, et maksab mulle preemiat. See oli täpselt selline summa, mida ma vajasin, et vabaneda oma võlgadest.”

Monique kolis Myanmari 2014. aasta detsembris. Kuidas talle meeldib teenida suurema vajadusega territooriumil? „Mul on siin nii tore,” ütleb ta. „Juhatan kolme piibliuurimist. Üks mu õpilane on 67-aastane. Ta tervitab mind alati sooja naeratuse ja kallistusega. Kui ta kuulis, et Jumala nimi on Jehoova, tulid tal pisarad silma. Ta ütles: „Ma kuulen esimest korda elus, et Jumala nimi on Jehoova. Sa oled must poole noorem, aga sinu käest sain teada kõige olulisema tõe.” Loomulikult olin ka mina pisarais. Sellised kogemused teevad teenistuse suurema vajadusega territooriumil imeliseks.” Hiljuti käis Monique kuningriigi kuulutajate koolis.

2013. aasta Jehoova tunnistajate aastaraamatus räägiti Birmast ehk Myanmarist ja ka see on põhjuseks, miks mõned on otsustanud siia kolida. Li, kes on veidi üle 30, juba elas Kagu-Aasias. Tal oli täiskohaga töö. Aastaraamatut lugedes hakkas ta aga mõtlema teenistuse peale Myanmaris. Ta jutustab: „Aastal 2014 käisin Yangonis erikokkutulekul ja sain tuttavaks abielupaariga, kes oli Myanmari kolinud, et teenida hiinakeelsel põllul. Kuna ma oskan hiina keelt, otsustasin kolida sellele grupile appi. Lõin Monique’iga kampa ja me asusime elama Mandalay linna. Tänu Jehoova abile leidsime osaajalise töö õpetajatena samas koolis ja saime sinna kanti ka korteri. Kuigi siin on päris palav ja on ka ebamugavusi, naudin ma siinset teenistust. Inimesed elavad siin lihtsat elu, aga on viisakad ja valmis kuulama head sõnumit. Põnev on näha, kuidas Jehoova tööga tõttab. Usun kindlalt, et siin Mandalays teenides on mul Jehoova toetus.”

JEHOOVA KUULAB PALVEID

Paljud, kes on kuulutanud suurema vajadusega territooriumil, on kogenud palve väge. Mõtle  näiteks Jumpeile ja ta naisele Naole, kes on umbes 35-aastased. Nad teenisid Jaapanis. Miks nad Myanmari kolisid? Jumpei räägib: „Me olime alati tahtnud kolida kuskile välismaale, et seal kuulutustööd teha. Üks vend meie viipekeelsest kogudusest kolis Myanmari. Kuigi meil polnud palju raha kogutud, kolisime 2010. aasta mais ka meie. Vennad ja õed Myanmaris võtsid meid soojalt vastu!” Kuidas talle meeldib kuulutada sealsel viipekeelsel põllul? Ta sõnab: „Huvi on suur. Kui näitame viipekeelseid videoid, on pererahvas hämmastuses. Me oleme väga rahul, et otsustasime tulla teenima siia.”

Nao ja Jumpei

Kuidas Jumpei ja Nao rahaliselt hakkama on saanud? Jumpei jutustab: „Kolme aasta pärast olid meie säästud otsakorral ja meil polnud raha, et maksta järgmise aasta üüri. Palvetasime palju. Ootamatult saime harubüroost kirja, et meid on määratud ajutisteks eripioneerideks. Oleme lootnud Jehoovale ja näinud, et ta ei hülga meid. Ta on igati meie eest hoolitsenud.” Ka Jumpei ja Nao käisid hiljuti kuningriigi kuulutajate koolis.

JEHOOVA SÜTITAB PALJUSID

Mis ajendas 40-ndates venda Simonet, kes on pärit Itaaliast, ja tema 30-ndates naist Annat, kes on pärit Uus-Meremaalt, kolima Myanmari? „See oli aastaraamat 2013, kus räägiti Myanmarist!” vastab Anna. Simone ütleb: „Siin teenida on meile au. Elu on siin palju lihtsam ja ma saan pühendada rohkem aega Jehoova tööle. On võimas kogeda, kuidas Jehoova hoolitseb meie eest, kui teenime suurema vajadusega piirkonnas.” (Laul 121:5.) Anna lisab: „Ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Meil on lihtne elu. Saan olla rohkem koos oma mehega, mistõttu oleme lähedasemad. Oleme leidnud ka toredaid uusi sõpru. Inimestel pole Jehoova tunnistajate suhtes eelarvamusi ja see on hämmastav, kui suur huvi neil on!”

Simone ja Anna

Anna selgitab: „Kord kuulutasin turul ühele tudengineiule ja leppisin temaga kokku järgmise kohtumise, kuhu ta võttis kaasa ka oma sõbranna. Järgmine kord olid tal kaasas veel mõned. Ja siis veel. Nüüd uurin viiega.” Simone ütleb: „Inimesed on sõbralikud ja uudishimulikud. Paljud tunnevad huvi. Meil pole lihtsalt nii palju aega, et kõigi huvilistega tegeleda.”

Sachio ja Mizuho

Mis aitaks otsustada, kas kolida Myanmari? Jaapanist pärit Mizuho räägib: „Mina ja mu mees Sachio oleme alati tahtnud teenida riigis, kus on suurem vajadus. Aga kuhu minna? Pärast seda, kui lugesime aastaraamatust  liigutavaid lugusid Myanmarist, hakkasime kaaluma, kas võiksime kolida sellesse riiki.” Sachio lisab: „Otsustasime minna nädalaks nii-öelda luureretkele Myanmari suurimasse linna Yangoni. See reis veenis meid, et peaksime siia kolima.”

KAS KA SINUL OLEKS VÕIMALIK TULLA?

Jane, Danica, Rodney ja Jordan

Rodney ja tema naine Jane on 50-ndates abielupaar Austraaliast. Nad on koos poja Jordani ja tütre Danicaga teeninud Myanmaris alates aastast 2010. Rodney ütleb: „Meid hämmastab, milline vaimne nälg siin inimestel on. Soovitan teistelgi peredel proovida teenida sellises paigas nagu Myanmar.” Miks? „Meie pere on saanud Jehoovaga lähedasemaks. Paljud noored tegelevad vaid oma telefoni, auto, töö ja muu säärasega. Meie lapsed on aga hõivatud sellega, et õpivad uusi sõnu, mida kuulutustööl kasutada. Nad mõtlevad, kuidas arutleda inimestega, kes ei tunne Piiblit, ja kuidas koosolekutel vastuseid anda, ning tegelevad palju muu vaimselt kosutavaga.”

Oliver ja Anna

USA-st pärit 37-aastane Oliver selgitab, miks tema soovitab sellist elu: „On palju häid põhjuseid, miks teenida Jehoovat väljaspool oma mugavustsooni. Kodupaigast ära kolimine on õpetanud mind igas olukorras täielikult Jehoovale lootma. Teenistus koos nendega, keda ma varem ei tundnud, kuid kel on samasugused uskumused nagu minul, on aidanud mul näha, et pole midagi tähtsamat kui Jumala kuningriik.” Oliver ja tema naine Anna teenivad praegu innukalt hiinakeelsel põllul.

Trazel

Trazel, umbes 50-aastane õde Austraaliast, on teeninud Myanmaris aastast 2004. Ta räägib: „Soovitan soojalt neil, kelle olud võimaldavad, teenida suurema vajadusega territooriumil. Olen kogenud, et kui sul on soov endast anda, siis Jehoova õnnistab sinu pingutusi. Ma poleks iial osanud unistadagi, et elan sellist elu. See on parim, mida ette võib kujutada!”

Innustagu Myanmaris teenivate õdede-vendade sõnad sindki mõtlema sellele, kas sul oleks võimalik aidata siira südamega inimesi mõnel puutumata territooriumil. Need, kes seal teenivad, kutsuvad: „Tule Myanmari ja aita meid!”