JEHOOVA rahvas vajab kannatlikkust üha enam, sest viimseil päevil on karmid ajad. (2. Tim. 3:1–5.) Paljud meie ümber on enesearmastajad, järeleandmatud, enesevalitsuseta. Need omadused ei iseloomusta kannatlikku inimest. Iga kristlane võiks küsida endalt näiteks järgmisi küsimusi. Kas teiste kannatamatus on nakatanud ka mind? Mis kannatlikkus tegelikult on? Kuidas mul õnnestuks olla kannatlik igas olukorras?

MIS ON KANNATLIKKUS

Piiblis peetakse kannatlikkuse all silmas midagi enamat kui katsumuse ärakannatamist. Jumalakartlik inimene, kes on kannatlik, peab vastu mingi eesmärgi nimel. Ta näeb enda vajadustest kaugemale ja teda huvitab ka selle inimese heaolu, kes teda ärritab või halvasti kohtleb. Ta ei lase end provotseerida ega lakka lootmast, et nende suhted paranevad. Seepärast pole üllatav, et Piibli järgi lähtub kannatlikkus armastusest. * (1. Kor. 13:4.) Kannatlikkus on ka üks vaimu vilja omadusi. (Gal. 5:22, 23.) Ent mida on vaja, et olla kannatlikum?

KUIDAS OLLA KANNATLIKUM

Selleks, et olla kannatlikum, tuleb meil paluda Jehoovalt tema vaimu. Ta annab seda kõigile, kes teda usaldavad ja talle loodavad. (Luuka 11:13.) Jumala vaim on muidugi võimas, aga me peame tegema oma osa ja tegutsema kooskõlas palvetega. (Laul 86:10, 11.) See tähendab, et me teeme iga päev oma parima, et see omadus meis juurduks. Sellegipoolest võime vahel kannatuse kaotada. Mida teha, et kannatlikkus saaks meie loomujooneks?

Üks asi, mis aitab meil olla kannatlikumad, on Jeesuse eeskuju uurimine ja jäljendamine. Jumala vaimu mõjutusel kirjeldas Paulus kristlase uut isiksust, mis on muu hulgas kannatlik, ja ütles, et meie südames peaks valitsema Kristuse rahu. (Kol. 3:10, 12, 15.) See rahu valitseb meie südames siis, kui me usume sama kindlalt nagu Jeesus, et Jumal seab kõik asjad omal ajal korda. Jeesuse jäljendamine ei lase meil oma kannatust kaotada, ükskõik mis meie ümber ka ei toimuks. (Joh. 14:27; 16:33.)

Me kõik ootame Jumala tõotatud uut maailma, aga tahame seda oodata kannatlikult, sest Jehoova on olnud meiega kannatlik. Pühakiri kinnitab meile: „Jehoova  ei viivita oma tõotuse täitmisega, nagu mõned arvavad, vaid ta on teiega kannatlik, kuna ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetr. 3:9.) Kui mõtleme sellele, kuivõrd kannatlik on meiega Jehoova, tahame ka ise olla teistega kannatlikud. (Rooml. 2:4.) Millised olukorrad nõuavad kannatlikkust?

OLUKORRAD, MIS NÕUAVAD KANNATLIKKUST

Meie kannatuse võivad proovile panna paljud igapäevased olukorrad. Näiteks, sul on midagi tähtsat öelda, aga selle ütlemiseks tuleb kannatlikult oma järge oodata, et teisi mitte katkestada. (Jaak. 1:19.) Kannatlikkust võib nõuda ka see, kui su usukaaslasel on mingi häiriv maneer. Selle asemel, et üle reageerida, oleks tark mõelda, kuidas Jehoova ja Jeesus reageerivad meie nõrkadele külgedele. Nad ei keskendu meie vigadele, vaid ootavad kannatlikult meie edenemist ning näevad meie häid eesmärke ja omadusi. (1. Tim. 1:16; 1. Peetr. 3:12.)

Kannatlikkust nõuab ka see, kui keegi vihjab, et me oleme midagi valesti öelnud või teinud. Lihtne on saada pahaseks ja hakata end õigustama. Jumala sõna soovitab vastupidist reageeringut, öeldes: „Parem olla kannatlik kui kõrk. Ära saa kergesti pahaseks, sest pahameel pesitseb rumalate põues.” (Kog. 7:8, 9.) Isegi kui süüdistus on alusetu, peaks enne vastamist mõtlema. Jeesus ei kaotanud kannatlikkust ka absurdsete süüdistuste puhul. (Matt. 11:19.)

Kui lapsevanemad näevad oma lapse halba suhtumist, valesid soove või kalduvusi ja tahavad lapsele nõu anda, peavad nad olema väga kannatlikud. Toome näiteks Mattiase, kes on praegu Skandinaavia Peeteli pere liige. Teismelisena pilgati teda koolis usu pärast, aga tema vanemad alguses ei teadnud seda. Kiusamine mõjus Mattiasele nii, et ta hakkas kahtlema selles, kas talle õpetatu on tõde. Mattiase isa Gillis meenutab: „See nõudis meilt palju kannatlikkust.” Mattias küsis selliseid küsimusi nagu: kes Jumal on; aga mis siis, kui Piibel ei olegi Jumala sõna; kust me teame, et Jumal meilt seda või teist ootab? Ta ütles isale: „Mind ei saa hukka mõista lihtsalt selle pärast, et ma ei usu seda, mida sina.”

Gillis räägib: „Vahel oli poiss vihane, ja mitte minu või ema peale, vaid tõe peale, sest talle tundus, et neid raskusi põhjustab meie õpetus.” Mida Gillis ette võttis? „Istusime kahekesi tundide kaupa ja muudkui rääkisime. Minu osa oli kuulata ja esitada aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi, et aru saada, mida Mattias tunneb ja mõtleb. Mõnikord andsin talle selgituse, millele ta sai päev  või paar mõelda, ja siis jätkasime vestlust. Teinekord vajasin mina aega, et mõelda mingile tema seisukohale. Sellised vestlused aitasid Mattiasel tasapisi hakata mõistma lunastuse tähendust, aktsepteerima Jumala ülemvõimu ja tundma tema armastust. Vähehaaval tekkis Mattiase südames armastus Jehoova vastu. Me naisega oleme väga rõõmsad, et meie vaev Mattiase teismeeas on end ära tasunud ja tõde on jõudnud tema südamesse.”

Mattiase vanemad lootsid Jehoovale ja olid oma pojaga kannatlikud. Tagasi vaadates sõnab Gillis: „Ütlesin Mattiasele sageli, et me armastame teda väga ja anume palves Jehoovat, et ta aitaks tal arusaamisele jõuda.” Nad on nüüd tänulikud, et neil jätkus Mattiasega kannatlikkust!

Kristlastel läheb kannatlikkust tarvis ka siis, kui nad peavad hoolitsema kroonilise haiguse all kannatava pereliikme või sõbra eest. Toome veel ühe näite Skandinaaviast, Elleni. *

Umbes kaheksa aastat tagasi tabas Elleni meest kaks insulti. Need kahjustasid tema aju nii, et ta ei ole enam võimeline olema kaastundlik, rõõmus või kurb. See pole Ellenile sugugi kerge. Ta ütleb: „Mul on vaja läinud tohutult kannatlikkust, ja ma olen kogu aeg palvetanud.” Ellen lisab: „Kõige rohkem lohutab mind piiblitekst Filiplastele 4:13, mis kõlab: „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.”” Tänu sellele jõule peab Ellen kannatlikult vastu, teades kindlalt, et Jehoova toetab teda. (Laul 62:5, 6.)

VÕTA EESKUJUKS JEHOOVA KANNATLIKKUST

Kannatlikkuses pole meile paremat eeskuju kui Jehoova. (2. Peetr. 3:15.) Jumala sõnas on palju jutustusi, mis näitavad, kui kannatlik ta on. (Neh. 9:30; Jes. 30:18.) Näiteks oli Jehoova väga kannatlik Aabrahamiga, kui too tingis temaga Soodoma hävitamise pärast. Jehoova ei katkestanud Aabrahami, vaid kuulas kannatlikult igat tema küsimust ja muret. Ta näitas, et sai Aabrahami murest aru, korrates tema sõnu ja kinnitades talle, et ta ei hävita Soodomat isegi siis, kui selles peaks leiduma kümme õiget. (1. Moos. 18:22–33.) Jehoova kuulab alati kannatlikult ega reageeri iial üle.

Kannatlikkus on osa uuest isiksusest, millega kõik kristlased peavad riietuma. See väärtuslik omadus toob au meie armastavale ja kannatlikule taevasele isale ning ta arvab meid nende hulka, „kes tänu usule ja kannatlikkusele saavad kätte tõotatu”. (Heebr. 6:10–12.)

^ lõik 4 Armastust käsitleti selle üheksaosalise artikliseeria esimeses artiklis.

^ lõik 15 Nimi on muudetud.