„ENAM ei ole surma ja surnud äratatakse üles.” Mu abikaasa Majrambjubju kuulis neid sõnu bussiga sõites pealt. Temas tärkas uudishimu. Kui buss peatus ja reisijad maha läksid, ruttas ta järele naisele, kes need sõnad oli lausunud. Naise nimi oli Apun Mambetsadõkova ja ta oli Jehoova tunnistaja. Tunnistajatega rääkimine oli tol ajal riskantne, kuid see, mida hiljem Apunilt kuulsime, muutis meie elu täielikult.

TÖÖ VARAVALGEST PIMEDANI

Sündisin aastal 1937 Kõrgõzstanis Tokmoki linna lähedal olevas kolhoosis ehk põllumajanduslikus ühismajandis. Minu pere on kirgiisi rahvusest ja me räägime kirgiisi keelt. Mu vanemad töötasid varavalgest pimedani kolhoosis. Kolhoosnikele anti töö eest toiduaineid, raha maksti vaid kord aastas. Ema nägi kõvasti vaeva, et hoolitseda minu ja mu noorema õe eest. Käisin koolis ainult viis aastat ja hakkasin pärast seda ka ise täiskohaga kolhoosis tööle.

Teskej Alatoo mäeahelik

Minu kodukandis elati vaesuses ja ots otsaga kokku tulemiseks oli vaja teha ränkrasket tööd. Noorena ei mõelnud ma eriti elu eesmärgile ega tulevikule. Ma poleks eales osanud aimata, et imeline tõde Jumal Jehoova ja tema eesmärgi kohta muudab minu elu jäädavalt. See, kuidas hea sõnum Kõrgõzstani jõudis ja siin levis, on põnev lugu. Kõik sai alguse Põhja-Kõrgõzstanist, kust ka mina pärit olen.

TÕE TOOVAD KÕRGÕZSTANI KÜÜDITATUD

Tõde Jehoova kohta kinnitas Kõrgõzstanis kanda 1950-ndatel. Selleks tuli võitu saada võimsast ideoloogiast. Nimelt kuulus Kõrgõzstan tol ajal Nõukogude Liidu koosseisu. Kõikjal Nõukogude Liidus jäid Jehoova tunnistajad poliitilistes küsimustes neutraalseks. (Joh. 18:36.) Neid peeti kommunistliku režiimi vaenlasteks ja kiusati seepärast taga. Kuid mitte ükski ideoloogia ei suuda takistada Jumala sõnal  puudutada siiraste inimeste südant. Üks kõige tähtsamaid asju, millest olen oma pika elu jooksul aru saanud, on see, et „Jumalale on kõik võimalik”. (Mark. 10:27.)

Emil Jantsen

Jehoova tunnistajate tagakiusamine viis selleni, et hea sõnum jõudis Kõrgõzstani. Kuidas nii? Riigivaenlased saadeti Nõukogude Liidus Siberisse asumisele. Kui nad vabastati, tulid paljud neist Kõrgõzstani. Mõned neist olid Jehoova teenijad. Üks selline inimene oli Emil Jantsen, kes oli sündinud Kõrgõzstanis aastal 1919. Ta oli saadetud sunnitöölaagrisse, kus ta kohtas tunnistajaid. Emil võttis tõe omaks ja pöördus tagasi koju 1956. aastal. Ta asus elama Sokuluki lähedale, mis polnud minu kodust kuigi kaugel. Aastal 1958 moodustati selles asulas Kõrgõzstani esimene kogudus.

Viktor Vinter

Umbes aasta hiljem kolis Sokulukki Viktor Vinter. Sel ustaval vennal oli raske elu. Kahel korral tuli tal poliitilise neutraalsuse pärast kolmeaastast vanglakaristust kanda. Hiljem oli ta veel kümme aastat vangis ning viis aastat asumisel. Selline tagakiusamine aga ei peatanud õige jumalakummardamise levikut.

TÕDE TULEB KODULE VEELGI LÄHEMALE

Eduard Varter

Aastaks 1963 oli Kõrgõzstanis umbes 160 Jehoova tunnistajat. Paljud neist olid pärit Saksamaalt, Ukrainast või Venemaalt. Näiteks Eduard Varter ristiti Leedus 1924. aastal. 1940-ndatel saatsid natsid ta koonduslaagrisse ja mõni aasta hiljem saatsid kommunistid ta asumisele. Aastal 1961 kolis see tubli vend Kanti linna, mis on minu kodulinnale väga lähedal.

Elizaveta Fot; Aksamaj Sultanalijeva

Ustav Jehoova teenija Elizaveta Fot elas samuti Kantis. Ta oli õmbleja. Kuna ta õmbles väga hästi, tellisid temalt riideid näiteks arstid, õpetajad ja teised lugupeetud inimesed. Üks tema klient oli Aksamaj Sultanalijeva, kelle mees töötas prokuratuuris. Aksamaj läks Elizaveta juurde riiete asjus, kuid küsis talt palju küsimusi elu eesmärgi ja surnute olukorra kohta. Elizaveta näitas talle vastuseid otse Piiblist. Aksamaj sai peagi innukaks hea sõnumi kuulutajaks.

Nikolaj Tšimpoješ

Umbes sel ajal määrati Moldovast pärit Nikolaj Tšimpoješ ringkonnaülevaatajaks ja ta tegi seda tööd pea 30 aastat. Nikolaj ei külastanud ainult kogudusi, vaid korraldas ka meie kirjanduse paljundamist ja jaotamist. Oma tegevusega jäi ta võimudele silma. Eduard Varter andis talle seepärast nõu: „Kui võimud sind üle kuulavad, ütle neile otse, et me saame oma kirjandust peakorterist Brooklynist. Vaata KGB-agendile julgelt silma. Sul pole midagi karta.” (Matt. 10:19.)

Peagi pärast seda jutuajamist kutsuti Nikolaj KGB peakorterisse Kantis. Ta rääkis, mis sai edasi: „Agent küsis, kust me oma kirjandust saame. Ütlesin, et Brooklynist. Seepeale ei osanud ta midagi kosta. Ta lasi mul minna ega kutsunud mind enam kunagi tagasi.” Sellised kartmatud tunnistajad levitasid Kõrgõzstani põhjaosas tasa ja targu head sõnumit. 1980-ndatel jõudis tõde Jehoova kohta ka meie  pereni. Mu abikaasa Majrambjubju kuulis seda esimesena.

MU NAINE TUNDIS KOHE TÕE ÄRA

Majrambjubju on pärit Narõni oblastist Kõrgõzstanis. Ühel päeval 1974. aasta augustis läks ta külla mu õele ja seal me kohtusimegi. Mulle meeldis ta esimesest silmapilgust. Selsamal päeval me abiellusime.

Apun Mambetsadõkova

Jaanuaris 1981, kui Majrambjubju sõitis bussiga kohalikule turule, kuulis ta pealt varem mainitud vestlust. Kuna asi huvitas teda, küsis ta naiselt tema nime ja aadressi. Naine ütles, et ta nimi on Apun. Ta oli aga ettevaatlik, sest 1980-ndatel oli Jehoova tunnistajate tegevus veel keelustatud. Selle asemel et anda omaenda aadress, võttis ta hoopis meie aadressi. Mu naine oli koju jõudes väga elevil.

„Ma kuulsin midagi imelist!” ütles ta. „Üks naine ütles mulle, et varsti inimesed enam ei sure. Isegi metsloomad on siis sõbralikud.” Mulle kõlas see kui muinasjutt. „Ootame, kui ta tuleb ja räägib kõigest täpsemalt,” vastasin mina.

Apun tuli meie juurde kolme kuu pärast. Edaspidi külastati meid veelgi. Nende külaskäikude ajal kohtusime esimeste kirgiisi Jehoova tunnistajatega. Need õed rääkisid meile võrratuid asju Jehoovast ja tema eesmärgist inimkonnaga. Nad uurisid meiega Piiblit raamatu abil, mille pealkiri on „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi” *. Kuna seda raamatut oli Tokmokis vaid üks eksemplar, kirjutasime selle endale ümber.

Üks esimesi asju, mida me õppisime, oli prohvetiennustus kirjakohas 1. Moosese 3:15. See ennustus täitub Jeesuse kaudu, kes on Jumala määratud messiaskuningas. Tegu on tähtsa sõnumiga, mida kõigil on vaja kuulda. See andis meile lisatõuke rääkida õpitust ka teistele inimestele. (Matt. 24:14.) Peagi hakkas Piibel meie elu muutma.

KOOSOLEKUD JA RISTIMINE KEELUAJAL

Üks vend Tokmokist kutsus meid pulma. Panime naisega kohe tähele, et Jehoova tunnistajad käituvad teistmoodi. Pulmas ei pakutud  alkoholi ja kõik toimus viisakalt. See oli täiesti erinev pulmadest, kus olime varem käinud ja kus külalised tihtipeale end purju jõid, inetult käitusid ning ropendasid.

Samuti käisime mõnel Tokmoki koguduse koosolekul. Neid peeti metsas, kui ilm lubas. Vennad-õed teadsid, et miilits hoolega jälgib, ning seepärast pandi keegi valvesse. Talvel kogunesime mõnes majas. Paar korda juhtus, et miilits tuli sisse ja nõudis aru, mida me teeme. Kui mind ja Majrambjubjut juulis 1982 Tšüj jões ristiti, pidime olema ettevaatlikud. (Matt. 10:16.) Vennad kogunesid metsa väikeste rühmade kaupa. Me laulsime ühe kuningriigilaulu ja kuulasime ristimiskõnet.

TEKKIS VÕIMALUS LAIENDADA OMA TEENISTUST

Aastal 1987 paluti mul külastada üht Piiblist huvitatud inimest, kes elas Balõktšõ linnas. Et sinna jõuda, tuli meil sõita neli tundi rongiga. Pärast mitut kuulutustööreisi Balõktšõsse olime leidnud sealt palju huvilisi. See oli hea võimalus laiendada oma teenistust.

Sõitsime Majrambjubjuga tihti Balõktšõsse. Veetsime seal enamiku nädalavahetustest, käisime kuulutamas ja pidasime koosolekuid. Nõudlus meie kirjanduse järele oli tohutu. Vedasime seda Tokmokist kartulikottidega. Iga kuu viisime sinna kaks kotitäit kirjandust ja sellest jätkus vaevu. Samuti saime kuulutada rongisõidu ajal Balõktšõsse ja tagasi.

Aastal 1995, kaheksa aastat pärast meie esimest külastust Balõktšõsse, moodustati seal kogudus. Reisid Tokmoki ja Balõktšõ vahet olid kulukad. Meil oli aga üsna vähe raha. Kuidas me hakkama saime? Üks vend toetas meid regulaarselt, aidates kulutusi katta. Jehoova nägi meie soovi teenistust laiendada ning avas meile taevaluugid. (Mal. 3:10.) Pole kahtlustki, et Jehoovale on kõik võimalik!

HÕIVATUD PEREASJADE JA JEHOOVA TEENIMISEGA

1992. aastal määrati mind kogudusevanemaks. Ma olin esimene kirgiisi rahvusest kogudusevanem Kõrgõzstanis. Meie kodukoguduses Tokmokis avanesid uued teenistusvõimalused. Meil oli arvukalt piibliuurimisi kirgiisi üliõpilastega. Üks noor, kellega me uurisime, teenib praegu harubürookomitees ning kaks on eripioneerid. Samuti püüdsime aidata teisi meie koosolekutel. 1990-ndate alguses olid meie väljaanded ja koosolekud vene keeles. Kuid üha enam tuli kogudusse inimesi, kelle emakeel oli kirgiisi keel. Ma tõlkisin neile ja see aitas neil piibliõpetustest paremini aru saada.

Aastal 1989 koos oma naise ja kaheksa lapsega

Olime Majrambjubjuga hõivatud ka kasvava pere eest hoolitsemisega. Võtsime lapsed kaasa kuulutustööle ja koguduse koosolekutele. Meie tütrele Gulsaõrale, kes oli siis vaid 12-aastane, meeldis kuulutada möödakäijatele tänaval. Samuti meeldis meie lastele piiblisalme pähe õppida. Nõnda olid meie lapsed ja hiljem ka lapselapsed  koguduse tegevuses aktiivsed. Praegu elus olevast 9 lapsest ja 11 lapselapsest 16 teenivad Jehoovat või käivad oma vanematega koosolekutel.

TÄHELEPANUVÄÄRSED MUUTUSED

Kõik need muudatused, mida oleme näinud, hämmastaksid meie kalleid vendi ja õdesid, kes alustasid siin kandis Jehoova tööd 1950-ndatel. Näiteks alates 1990-ndatest oleme nautinud suuremat vabadust hea sõnumi kuulutamisel ja oleme saanud koguneda suuremate hulkadena.

Koos naisega kuulutustööl

Aastal 1991 käisime naisega Kasahstanis Alma-Ata linnas (praegu Almatõ) oma elu esimesel suuremal kokkutulekul. 1993. aastal korraldasid vennad Kõrgõzstanis Jehoova tunnistajate esimese üldkokkutuleku, mis toimus Biškeki linnas Spartaki staadionil. Kuulutajad koristasid staadionit terve nädala enne kokkutulekut. Juhatajale avaldas see nii sügavat muljet, et ta lubas meil staadionit ilma rahata kasutada.

1994. aastal jõudsime järjekordse verstapostini, kui trükivalgust nägi esimene kirgiisikeelne väljaanne. Praegu tõlgitakse meie kirjandust kirgiisi keelde regulaarselt. Sellega tegeleb Biškeki harubüroos olev tõlkemeeskond. Aastal 1998 registreeriti ametlikult Jehoova tunnistajate tegevus Kõrgõzstanis. Meie arv on jõudsalt kasvanud ja nüüd on siin üle 5000 kuulutaja. Kõrgõzstanis on kokku 83 kogudust ja 25 gruppi hiina, inglise, kirgiisi, türgi, uiguuri, usbeki ja vene keeles ning vene viipekeeles. Kõik need eri taustaga armsad vennad ja õed teenivad Jehoovat ühtselt. Jehoova on teinud kõik need suured asjad võimalikuks.

Jehoova on ka minu elu täielikult muutnud. Kasvasin üles tagasihoidlikus kolhoosiperes ja käisin koolis vaid viis aastat. Siiski on Jehoova lasknud mul teenida kogudusevanemana ja õpetada Piiblit inimestele, kes on haritumad kui mina. Jehoova teeb tõepoolest kõige ebaharilikumad asjad võimalikuks. Minu enda elukogemus ajendab mind rääkima Jehoovast, kellele on kõik võimalik. (Matt. 19:26.)

^ lõik 21 Väljaandjad Jehoova tunnistajad; enam ei trükita.