Kas on alust arvata, et muistsel ajal võis keegi teise inimese põllule umbrohuseemet külvata?

See „Digesta seu Pandectae” koopia aastast 1468 on üks paljudest allikatest, millest leiab infot vana aja õigusküsimuste kohta

KIRJAKOHAS Matteuse 13:24–26 ütleb Jeesus: „Taeva kuningriiki võib võrrelda inimesega, kes külvas oma põllule hea seemne. Sel ajal kui inimesed magasid, tuli tema vaenlane, külvas nisu sekka umbrohtu ja läks minema. Kui oras võrsus ja vili hakkas looma, ilmus nähtavale ka umbrohi.” Mõned autorid on seadnud kahtluse alla, kas selles mõistujutus kirjeldatud olukord on võetud tegelikust elust. On aga olemas Vana-Rooma juriidilisi dokumente, mis lubavad järeldada, et selline olukord oli tõsieluline.

Ühes Piibli sõnaraamatus on öeldud: „Raiheina külvamine põllule kättemaksu eesmärgil ... oli Rooma seaduste järgi kuritegu. Kuna selle kohta oli olemas eraldi seadus, võib arvata, et niisugused juhtumid polnud haruldased. Aastal 533 m.a.j avaldas Rooma keiser Justinianus teose „Digesta seu Pandectae”, mis teeb ülevaate Rooma õigusest ja sisaldab juristide tsitaate niinimetatud klassikalisest ajastust (umbes 100–250 m.a.j). Selles väljaandes („Digesta seu Pandectae”, 9.2.27.14) mainib jurist Ulpianus üht juhtumit, mida käsitles teisel sajandil elanud Rooma riigimees Celsus. Keegi oli külvanud teise põllule umbrohtu ning selle tagajärjel läks saak hukka. Justinianuse teoses on kirjas seaduslikud sammud, mida maa omanik või rentnik sai astuda, et nõuda kurjategijalt kahju korvamist.

Fakt, et Rooma riigis tuli selliseid pahategusid ette, näitab, et Jeesuse mõistujutus kirjeldatud olukord oli tõsieluline.

Kui palju otsustamisõigust andis Rooma riik esimesel sajandil juudi ametivõimudele Juudamaal?

ESIMESEL sajandil valitsesid Juudamaa üle roomlased. Neid esindas maavalitseja, kelle käsutuses olid sõdurid. Tema peamiseks ülesandeks oli koguda Rooma riigi kehtestatud makse ning tagada piirkonnas rahu ja kord. Roomlased jälgisid, et ei toimuks midagi ebaseaduslikku ning et rahutuste korral võetaks süüdlased vastutusele. Muudel puhkudel usaldasid nad provintsi igapäevase juhtimise üldjuhul kohalike juhtide kätesse.

Sanhedrini istung

Sanhedrin oli juudi kõrgeim kohtu- ja valitsusorgan. Alama astme kohtud asusid eri paikades üle Juudamaa. Tõenäoliselt lahendasid niisugused kohtud ilma roomlaste sekkumiseta enamiku tsiviil- ja kriminaalasjadest. Juudi kohtute kompetentsi ei kuulunud aga kurjategijate hukkamine, selle õiguse jätsid roomlased tavaliselt endale. Teada-tuntud erand oli aga see, kui sanhedriniliikmed mõistsid kohut Stefanose üle ja lasid ta kividega surnuks visata. (Ap. t. 6:8–15; 7:54–60.)

Niisiis oli sanhedrinil üsna suur mõjuvõim. Kuid nagu märgib õpetlane Emil Schürer, „piiras selle pädevust kõige rohkem tõik, et Rooma võimuesindajad võisid mis tahes hetkel ohjad enda kätte võtta ja asjaga ise edasi tegeleda, nagu oli kombeks siis, kui kahtlustati poliitilist kuritegu”. Näiteks toimis nii tuhatkonnaülem Claudius Lysias, kui ta võttis vahi alla Pauluse, kes oli Rooma kodanik. (Ap. t. 23:26–30.)