DANIEL JA MIRIAM abiellusid septembris aastal 2000. Nad rajasid oma kodu Barcelonasse Hispaanias. „Elasime nii-öelda normaalset elu,” ütleb Daniel. „Teenisime piisavalt, et käia söömas peenetes restoranides, reisida maailmas ringi ja kanda kvaliteetseid rõivaid. Osalesime ka korrapäraselt kuulutustöös.” Siis aga nende elu muutus.

2006. aasta üldkokkutulekul puudutas Danieli väga ühes kõnes esitatud küsimus „Kas me teeme kõik, mis suudame, et aidata „neil, kes vaaruvad surma poole” asuda igavesse ellu viivale teele?”. (Õpet. 24:11.) Selles kõnes rõhutati, et meil on kohustus kuulutada Piibli sõnumit, mis võib päästa elusid. (Ap. t. 20:26, 27.) Daniel ütleb: „Mul oli tunne, nagu Jehoova oleks rääkinud minuga.” Samuti öeldi kõnes, et kui teha rohkem Jehoova teenistuses, toob see palju rõõmu. Daniel teadis, et see on tõsi. Miriam oli juba alustanud pioneerteenistust ja kogenud palju õnnistusi.

Daniel sõnab: „Ma otsustasin, et on aeg teha oma elus 180-kraadine pööre.” Nii ta ka tegi. Ta vähendas oma töökoormust, hakkas pioneeriks ning mõtles sellele, kui tore neil oleks teenida kuskil, kus on suurem vajadus hea sõnumi kuulutajate järele.

VEIDI RASKUSI, SIIS VAIMUSTAV UUDIS

Mais 2007 tulid Daniel ja Miriam töölt ära, et minna Panamasse, kus nad olid varemgi käinud. Nende uueks territooriumiks olid mõned saared Bocas del Toro saarestikus Kariibi meres. Seal elab peamiselt ngäbere põlisrahvas. Daniel ja Miriam olid arvestanud, et säästudest elades võivad nad jääda Panamasse umbes kaheksaks kuuks.

Nad sõitsid seal paadi ja jalgrattaga. Neil on eredalt meeles nende esimene jalgrattaretk, kui neil tuli lõõskava päikese käes sõita umbes 30 kilomeetrit üles-alla mööda järske mägiteid. Daniel oleks äärepealt minestanud. Ent sellel teekonnal osutasid ngäbere pered neile suurt külalislahkust, eriti pärast seda, kui nad olid ära õppinud mõne väljendi kohalikus keeles. Ei läinud kaua, kui neil oli kokku 23 piibliuurimist.

Kui säästud lõppesid, hakkasid nende rõõmu varjutama muremõtted. Daniel ütleb: „Mõtlesime pisarsilmil sellest, et meil tuleb minna tagasi Hispaaniasse ja kõik oma piibliõpilased maha jätta.” Kuu aega hiljem said nad aga vaimustava uudise. Miriam räägib: „Meid määrati eripioneerideks! Nii vahva, et saime jääda.”

MIS TOOB KÕIGE ROHKEM RÕÕMU?

Aastal 2015, kui organisatsioonis toimus palju muudatusi, paluti Danielil ja Miriamil teenida edasi üldpioneeridena. Mida nad tegid? Nad uskusid tõotust, mis on kirjakohas Laul 37:5. Seal öeldakse: „Usalda oma tee Jehoova hoolde, toetu temale ja ta tegutseb su heaks.” Nad leidsid ilmaliku töö ja said jätkata Panamas pioneerteenistust. Praegu teenivad nad ühes koguduses Veraguase provintsis.

Daniel jutustab: „Enne Hispaaniast lahkumist kahtlesime, kas suudame elada nii lihtsat elu. Nüüd me aga elame selliselt ja meil ei puudu midagi hädavajalikku.” Mis toob neile kõige rohkem rõõmu? Nad ütlevad: „Miski ei paku meile nii suurt rõõmu kui see, et saame aidata alandlikel inimestel Jehoovat tundma õppida.”