Kas muistses Iisraelis arvestati Moosese seaduse põhimõtetega igapäevaste tüliküsimuste lahendamisel?

JAH, vahel küll. Toome ühe näite. Tekstis 5. Moosese 24:14, 15 on kirjas: „Sa ei tohi tüssata palgatöölist, kes on vaene ja kitsikuses, olgu ta su vend või muulane, kes elab sinu maal ... Muidu ta hüüab sinu pärast Jehoova poole ja see oleks sulle patuks.”

Savinõu kild, millele on kirjutatud töölise kaebus

Ühe sellise kaebuse ülestähendus pärineb 7. sajandist e.m.a. See leiti Ashdodi linna lähedalt. Võimalik, et see on kirjutatud põllutöölise eest, kes väidetavalt ei esitanud etteantud teravilja kogust. Selles savinõu killule kirjutatud dokumendis seisab: „Pärast seda, kui teie teenija [hageja] mõned päevad tagasi vilja koristamise lõpetas, tuli Šobaj poeg Hošajahu ja võttis teie teenija rõiva. ... Kõik kaastöölised, kes olid minuga kõrvetava päikese käes lõikusel, võivad tunnistada ..., et ma räägin tõtt. Ma olen süüst puhas. ... Kui maavalitseja ei pea oma kohuseks enda teenija rüüd tagasi saata, siis tehku ta seda kaastundest! Te ei tohi vaikida, kui teie teenija on ilma rõivata.”

See kaebus „ei räägi meile üksnes ühe töölise meeleheitlikust püüdest saada tagasi [oma rüü],” ütleb ajaloolane Simon Schama. „See näitab ka seda, et hageja teadis vähemalt midagi piiblilisest seaduskogust, eriti Kolmandas ja Viiendas Moosese raamatus olevatest käskudest, mis keelasid kohelda vaeseid karmilt.”