Kuulid vihisesid üle pea, kui tõstsin aeglaselt üles valge taskuräti. Sõdurid karjusid, et ma peidupaigast välja tuleksin. Läksin ettevaatlikult nende poole, teadmata, kas nad jätavad mu ellu või mitte. Kuidas ma sellisesse täbarasse olukorda sattusin?

SÜNDISIN aastal 1926 Karítsas, ühes väikeses Kreeka külas. Mul oli kuus vanemat õde-venda ja üks noorem õde.

Aasta enne mu sündi olid mu vanemad kohtunud Ioannis Papparizosega, kes oli innukas ja jutukas piibliuurija (Jehoova tunnistajate varasem nimetus). Kuulnud, kuidas Ioannis veenvalt pühakirja põhjal arutleb, hakkasid nad käima piibliuurijate koosolekutel, mida meie külas peeti. Minu emal oli kõigutamatu usk Jehoovasse, ja kuigi ta ei osanud lugeda ega kirjutada, rääkis ta oma usust teistele igal sobival võimalusel. Kahjuks keskendus mu isa inimeste vigadele ja lõpetas tasapisi koosolekutel käimise.

Meie lastena pidasime Piiblist lugu, kuid soovisime ka lõbutseda nagu noored ikka. Aastal 1939, kui Euroopas algas teine maailmasõda, juhtus meie külas midagi, mis meid raputas. Meie naaber ja sugulane Nikolaos Psarras, kes oli hiljuti ristitud, kutsuti Kreeka sõjaväkke. 20-aastane Nikolaos ütles vapralt sõjaväekomisjoni ees: „Mina ei sõdi, sest ma olen Kristuse sõdur.” Sõjakohus määras talle kümneaastase vanglakaristuse. Olime rabatud!

Kui 1941. aasta alguses liitlasriikide armee mõneks ajaks Kreekasse tungis, lasti Nikolaos õnneks vabadusse. Ta tuli tagasi Karítsasse, kus mu vanem vend külvas ta üle küsimustega Piibli kohta. Ma neelasin igat sõna. Mina, Ilias ja meie noorim õde Evmorfia hakkasime pärast seda Piiblit uurima ning Jehoova tunnistajate  koosolekutel käima. Järgmisel aastal pühendusime Jehoovale ja lasime end ristida. Hiljem said veel neli meie õde-venda ustavateks Jehoova teenijateks.

Aastal 1942 oli Karítsa koguduses üheksa noort vanuses 15 kuni 25 aastat. Me kõik teadsime, et üsna pea tuleb meil seista silmitsi tõsiste katsumustega. Et nendeks valmis olla, saime tihti kokku, et uurida Piiblit, laulda ja palvetada. See tugevdas meie usku.

Dimitrios koos sõpradega Karítsas

KODUSÕDA

Vahetult enne teise maailmasõja lõppu alustasid Kreeka kommunistid valitsuse vastu mässu, päästes nii valla verise kodusõja. Kommunistidest partisanid käisid läbi külasid ja sundisid sealseid elanikke oma ridadesse astuma. Kui nad meie külla tungisid, röövisid nad kolm noort Jehoova teenijat: Antonios Tsoukarise, Iliase ja minu. Ütlesime, et oma kristlike põhimõtete tõttu ei osale me sõjategevuses. Sellegipoolest sundisid nad meid marssima Olümpose mäeni, mis oli 12-tunnise teekonna kaugusel.

Peagi pärast seda käskis kommunistide ohvitser meil ühineda partisanidega ühel röövretkel. Kui selgitasime talle, et tõelised kristlased ei sõdi kaasinimeste vastu, viis raevunud ohvitser meid kindrali ette. Rääkinud ka kindralile oma seisukohast, andis ta meile käsu: „Siis võtke muul ja vedage haavatuid lahinguväljalt haiglasse!”

„Aga mis saab siis, kui riigiarmee sõdurid meid kinni võtavad?” küsisime seepeale. „Kas nad ei peaks meid vastupanuvõitlejateks?” Ta vastas: „Viige siis leiba rindele.” „Aga kui mõni ohvitser näeb meid muulaga ja käsib meil toimetada rindejoonele relvi?” pärisime meie vastu. Kindral mõtles pikalt ja röögatas lõpuks: „Lambaid saate ikka karjatada! Valvake mägedes karja.”

Südametunnistus lubas meil sõjaajal lambaid karjatada. Aasta pärast vabastati Ilias, et ta võiks pere vanima pojana hoolitseda meie ema eest, kes oli leseks jäänud. Kuna Antonios haigestus, lasti ka tema vabaks. Ent mina jäin vangistusse.

Samal ajal oli Kreeka armee tasahilju kommunistid sisse piiranud. Mind vangis hoidev partisanisalk põgenes üle mägede naaberriigi Albaania poole. Piiri lähedale jõudes sattusime äkitselt Kreeka sõdurite piiramisrõngasse. Mässulised sattusid paanikasse ja jooksid laiali. Mina peitsin end langenud puu varju. Järgnes see, mida kirjeldasin alguses.

Kui ütlesin sõduritele, et kommunistid olid mind vangistuses hoidnud, võtsid nad mind ülekuulamiseks sõjaväelaagrisse kaasa. See asus Véroia ehk muistse Beroia linna lähedal. Seal  kästi mul kaevikuid kaevata. Kui ma keeldusin, saadeti mind Makronísi saarele, kus oli kurikuulus vangla.

ÕUDUSTE SAAR

Lõõmava päikese all olev kuiv ja lage kaljusaar nimega Makronísi asetseb Atika rannikul umbes 50 kilomeetri kaugusel Ateenast. Saar on kõigest 13 kilomeetrit pikk ja kõige laiemast kohast kaks ja pool kilomeetrit lai. Siiski oli seal aastatel 1947–1958 rohkem kui sada tuhat vangi, kelle seas oli aktiivseid või arvatavaid kommuniste, endiseid vastupanuvõitlejaid ja hulk Jehoova tunnistajaid.

Kui mind 1949. aasta algul sinna viidi, olid vangid jaotatud mitmesse laagrisse. Mina olin koos mõnesaja mehega laagris, mille valvemeetmed olid leebemad. Me magasime umbes neljakümnekesi maas kümnele inimesele mõeldud telgis. Juua saime reostunud vett ning süüa peamiselt läätsesid ja baklažaane. Pideva tolmu ja tuule tõttu oli elu väga vilets. Õnneks ei pidanud me aga lõputult kive edasi-tagasi vedama. Selline sadistlik piinamine murdis paljud õnnetud vangid.

Koos teiste Jehoova tunnistajatest vangidega Makronísi saarel

Ühel päeval rannas jalutades kohtusin mitme tunnistajaga teistest laagritest. Me olime ülirõõmsad! Jälgides hoolega, et meid ei avastataks, püüdsime saada kokku igal võimalusel. Lisaks kuulutasime vargsi teistele vangidele, kellest mõned said hiljem Jehoova teenijateks. Need tegevused ja siirad palved aitasid meil jääda usus tugevaks.

KANNATUSTE RADA JÄTKUB

Kui mind oli kümme kuud „ümber kasvatatud”, otsustasid mu vangistajad, et mul on aeg hakata kandma sõdurimundrit. Kui ma keeldusin, tirisid nad mind laagriülema juurde. Ulatasin talle kirjaliku avalduse, kus seisis: „Ma tahan olla vaid Kristuse sõdur.” Pärast minu ähvardamist andis ta mind üle oma asetäitjale, uhkes rüüs kreeka õigeusu peapiiskopile. Kui vastasin Piibli põhjal julgelt tema küsimustele, käratas ta tigedalt: „Viige ta minema! Ta on fanaatik.”

Järgmisel hommikul käskisid sõdurid jälle mul mundri selga panna. Kui ma keeldusin, peksid nad mind rusikate ja kepiga. Seejärel viisid nad mind laatsaretti, et seal vaadataks, ega mul mõni luu murdunud pole, ja siis vedasid mu tagasi telki. Kõik see kordus iga päev, kaks kuud järgemööda.

Kuna ma ei olnud nõus oma veendumustest taganema, proovisid ärritunud sõdurid uut taktikat. Nad sidusid mu käed selja taha ja peksid mu jalataldu köitega. Kohutavate valude käes piineldes meenutasin Jeesuse sõnu: „Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid minu pärast solvavad ja taga kiusavad ... Rõõmustage ja hõisake, sest teie tasu on suur taevas! Samamoodi on nad taga kiusanud prohveteid enne teid.” (Matt. 5:11, 12.) Lõpuks, kui mulle tundus, et möödunud on terve igavik, kaotasin teadvuse.

Ärkasin külmas kongis, kus polnud ei leiba, vett ega tekki. Sellegipoolest olin rahulik. Jumala rahu kaitses minu südant ja mõtteid, just nagu Jumal on lubanud. (Filipl. 4:7.) Järgmisel päeval tõi üks lahke sõdur mulle leiba ja vett ning samuti ühe mantli. Teine sõdur andis mulle oma toiduportsjoni. Tundsin korduvalt, kuidas Jehoova minu eest hellalt hoolitses.

Võimude meelest olin parandamatu mässaja ning nad saatsid mind Ateenasse sõjakohtu ette. Mind mõisteti kolmeks aastaks vangi Gyárose saarele, mis asub 50 kilomeetrit Makronísist ida pool.

„TEID SAAB USALDADA”

Gyárose vangla oli tohutu punastest tellistest kindlus, milles hoiti rohkem kui viit tuhandet poliitvangi. Samuti oli seal seitse Jehoova tunnistajat, kes kõik olid vangistatud oma usuliste veendumuste pärast. Me saime seitsmekesi salaja regulaarselt kokku, et Piiblit uurida, kuigi see oli rangelt keelatud. Vanglasse toimetati salamahti  isegi Vahitorne, mida me uurimise tarbeks käsitsi ümber kirjutasime.

Kord, kui vargsi Piiblit uurisime, sattus vangivalvur meile peale ja võttis meilt kirjanduse. Meid kutsuti vanglaülema asetäitja kabinetti. Olime veendunud, et meie karistusaega pikendatakse. Tema aga ütles: „Me teame, kes te olete, ja peame teie seisukohast lugu. Teame, et teid saab usaldada. Minge tagasi tööle.” Ta koguni määras mõne meist kergemale tööle. Meie süda pakatas tänutundest Jehoova vastu. Isegi vangis saime oma laitmatusega talle ülistust tuua.

Meie vankumatusel oli veel teisigi häid tulemusi. Üks matemaatikaprofessor, kes nägi meie eeskujulikku käitumist, esitas küsimusi meie uskumuste kohta. Kui meid Jehoova tunnistajaid 1951. aasta algul vabastati, lasti ka tema vabaks. Hiljem lasi ta end ristida ja temast sai täisajaline hea sõnumi kuulutaja.

OLEN SIIANI SÕDUR

Mina ja Janette

Pärast vabanemist läksin tagasi koju Karítsasse. Nagu paljud mu kaasmaalased, kolisin ka mina hiljem Austraaliasse Melbourne’i linna. Seal kohtusin tubli kristliku õe Janette’iga, kellest sai mu ustav kaasa. Oleme Piibli põhimõtete järgi kasvatanud üles ühe poja ja kolm tütart.

Praegu, kui mul on turjal juba üle 90 aasta, teenin ikka veel kogudusevanemana. Oma vanade vigastuste tõttu kannatan vahel valude käes, eriti pärast kuulutustööd. Sellegipoolest olen siiani täis otsustavust olla „Kristus Jeesuse tubli sõdur”. (2. Tim. 2:3.)