„Aga sina, Iisrael, oled mu teenija, sina, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu.” (JES. 41:8)

LAULUD: 91, 22

1., 2. a) Kust me teame, et inimene võib saada Jumala sõbraks? b) Mida me selles artiklis arutame?

HÄLLIST kuni hauani on meie suurim vajadus armastus. Inimesed vajavad ja ihkavad armastust, ning mitte vaid romantilist armastust. Me vajame sõpru ja teiste inimeste seltsi. Ent kõige enam vajavad inimesed Jehoova armastust. Paljudel võib olla raske ette kujutada, et inimesel võiksid olla lähedased sõprussuhted nähtamatu vaimolendi, kõikvõimsa Jumalaga. Kas ka meie kahtleme selles? Muidugi mitte!

2 Piibel näitab, et ebatäiuslikud inimesed on saanud Jumala sõpradeks. Selliseid Piibli näiteid tasub uurida, sest sõprussuhete rajamine Jumalaga on kõige väärtuslikum eesmärk, mille poole pürgida. Silmapaistvaks eeskujuks selles on meile Aabraham. (Loe Jaakobuse 2:23.) Kuidas sai Aabraham Jehoovaga nii lähedaseks? Tähtsaim tegur selles sõpruses oli usk. Piibel nimetab Aabrahami koguni „kõigi nende isaks, kes tunnistatakse õigeks usu alusel”. (Rooml. 4:11.)  Uurigem siis, kuidas aitas Aabrahami usk tal saada Jumalaga lähedaseks sõbraks. Igaühel meist oleks hea mõelda: „Kuidas saan mina võtta eeskujuks Aabrahami usku ja tugevdada oma sõprust Jehoovaga?”

KUIDAS SAI AABRAHAM JEHOOVA SÕBRAKS

3., 4. a) Kirjelda, milline oli Aabrahami tõenäoliselt suurim usuproov. b) Miks oli Aabraham valmis Iisakit ohverdama?

3 Kujutle eakat meest mööda mäekülge ülespoole rühkimas. See on ilmselt tema elu kõige raskem teekond ja seda mitte ta vanuse tõttu. Aabraham on umbes 125-aastane, kuid tal on siiski veel piisavalt elujõudu. [1] Tema järel kõnnib umbes 25-aastane noormees. See on tema poeg Iisak, kes kannab lõkkepuid. Aabrahamil on kaasas nuga ja vahendid tule süütamiseks. Jehoova on käskinud tal ohvriks tuua tema ainsa poja! (1. Moos. 22:1–8.)

4 Aabrahami ees oli tõenäoliselt tema elu suurim usuproov. Mõne arvates oli Jumalast julm käskida Aabrahamil midagi sellist teha ning teised leiavad, et Aabraham tegutses pimeda ja tundetu kuulekuse ajel. Nad arvavad nii sellepärast, et neil pole usku ja nad ei mõista, mida tõeline usk tähendab. (1. Kor. 2:14–16.) Ent Aabraham ei kuuletunud Jumalale pimesi. Tal oli terav vaimne nägemine. Tänu sellele ta mõistis, et tema taevane isa Jehoova ei nõuaks kunagi oma teenijatelt midagi sellist, mis tekitaks neile püsivat kahju. Aabraham teadis, et kui ta kuuletub Jehoovale, siis Jumal õnnistab teda ja tema kallist poega. Millel selline usk rajanes? Teadmistel ja ta enda elukogemustel.

5. Kuidas võis Aabraham õppida tundma Jehoovat ja milline mõju sel talle oli?

5 Teadmised. Kuigi Aabraham oli kasvanud üles Kaldea linnas Uris, mis oli täis ebajumalakummardamist, õppis ta tundma Jehoovat. Kuidas see oli võimalik, kui isegi tema isa Terah teenis ebajumalaid? (Joosua 24:2.) Seda Piibel täpselt ei selgita, kuid me teame, et Aabraham oli Noa poja Seemi üheksandast põlvkonnast. Seem, kel oli tugev usk, elas veel Aabrahami eluajal ja suri siis, kui too oli umbes 150-aastane. Me ei tea kindlalt, kas Aabrahami teadmised Jehoova kohta pärinesid Seemilt. Samas on üsna tõenäoline, et Seem rääkis oma järeltulijaile Jehoovast. Igatahes jõudsid need teadmised ka Aabrahamini ja puudutasid tema südant. Tänu sellele hakkas ta Jumalat armastama ja tema usk tugevnes.

6., 7. Kuidas tugevdasid Aabrahami kogemused tema usku?

6 Elukogemused. Kuidas sai Aabraham kogemusi, mis tugevdasid tema usku? Öeldakse, et mõtted kutsuvad esile tundeid ja tunded viivad tegudeni. See, mida Aabraham Jumala kohta teada sai, tekitas temas suurt aukartust ja lugupidamist „Jehoova, kõrgeima Jumala ees, kes on teinud taeva ja maa”. (1. Moos. 14:22.) Piibel nimetab selliseid tundeid jumalakartuseks, mis on väga oluline omadus, et rajada Jumalaga lähedasi sõprussuhteid. (Heebr. 5:7; Laul 25:14.) Selline jumalakartus ajendas Aabrahami tegutsema.

7 Jumal ütles Aabrahamile ja Saarale, et neil tuleb Urist lahkuda ja kolida võõrale maale. Nad pidid kogu oma ülejäänud elu elama telkides. Kuna Aabraham kuuletus Jehoovale, siis õnnistas  ja kaitses Jehoova teda. Näiteks kartis Aabraham võõral maal, et ta ilus naine Saara võetakse temalt ära ja ta ise tapetakse. Tema hirm oli täiesti põhjendatud, kuid ta ei lasknud sellel takistada end Jehoovale kuuletumast. Jehoova kaitses Aabrahami ja Saarat ime läbi mitmel korral. (1. Moos. 12:10–20; 20:2–7, 10–12, 17, 18.) Need kogemused tugevdasid Aabrahami usku.

8. Kuidas me võime saada teadmisi ja kogemusi, mis tugevdavad meie sõprust Jehoovaga?

8 Kas meil on võimalik saada Jehoovaga sõbraks? Kindlasti on. Selles on meile abiks teadmised ja jutustused, mis on kirjas Piiblis. Aabrahamil oli olemas vaid murdosa kogu sellest vaimsest tarkusest ja rikkusest, mis meil praegu tänu Piiblile on. (Taan. 12:4; Rooml. 11:33.) Jumala sõna on täis aardeid, mis aitavad meil saada üha rohkem teadmisi looja kohta, „kes on teinud taeva ja maa”, ning kasvatada oma lugupidamist ja armastust tema vastu. Sellised tunded ajendavad meid Jumalale kuuletuma ja me võime kogeda, milliseid häid tulemusi talle kuuletumine toob. Me näeme, et Jumala nõuanded on meile kaitseks ning et ta õnnistab ja tugevdab meid. Me saame ise kogeda, et kui teenime Jehoovat kogu südamest, kaasneb sellega rahulolu ja rõõm. (Laul 34:8; Õpet. 10:22.) Selliste teadmiste ja kogemuste lisandudes tugevneb ka meie usk Jehoovasse ja me saame temaga järjest lähedasemaks.

KUIDAS HOIDIS AABRAHAM OMA SÕPRUST JUMALAGA

9., 10. a) Mida on tarvis, et sõprus võiks tugevneda? b) Mis näitab, et Aabraham hoolitses oma sõprussuhete eest Jehoovaga?

9 Sõprust võib võrrelda väärtusliku aardega. (Loe Õpetussõnad 17:17.) Samas ei saa seda võrrelda mingi elutu asjaga, mis ostetakse ja pannakse siis kuhugi tolmu koguma. Pigem on sõprus nagu taim, mis vajab hoolt ja toitaineid, et see võiks kasvada ja õitseda. Aabraham hoolitses oma sõprussuhete eest Jehoovaga. Kuidas ta seda tegi?

10 Aabraham ei arvanud kunagi, et tema varasemast jumalakartusest ja kuulekusest piisab kogu ülejäänud eluks. Kui ta rändas oma suure perega Kaananimaale, otsis ta nii väikeste kui ka suurte otsuste langetamisel juhatust Jehoovalt. Aasta enne Iisaki sündi, kui Aabraham oli 99-aastane, käskis Jehoova tal kõik oma meessoost kodakondsed ümber lõigata. Kas Aabraham pidas seda käsku küsitavaks või püüdis leida vabandusi seda mitte täita? Ei, ta usaldas Jumalat ja kuuletus talle „samal päeval”. (1. Moos. 17:10–14, 23.)

11. Miks oli Aabraham mures Soodoma ja Gomorra pärast ja kuidas Jehoova teda aitas?

 11 Kuna Aabraham kuuletus Jehoovale alati isegi näiliselt väikestes asjades, oli tema sõprus Jumalaga püsiv ja tugev. Tal polnud raske Jehoovale oma südant avada ja samuti paluda temalt abi, kui teda vaevasid tõsised küsimused. Näiteks kui Aabraham kuulis, et Jumalal on plaanis hävitada Soodoma ja Gomorra linnad, oli ta mures, et äkki hukkuvad ühes jumalatutega ka õiged. Võib-olla mõtles Aabraham oma vennapoja Loti ja tema pere peale, kes tol ajal Soodomas elasid. Ta tõi oma mureküsimused „kogu maa kohtumõistja” ette äärmise alandlikkuse ja usaldusega. Jehoova õpetas Aabrahamile kannatlikult, kui halastav ta on, andes mõista, et ka kohtumõistmise ajal uurib ta läbi kõik südamed, et päästa õiged. (1. Moos. 18:22–33.)

12., 13. a) Kuidas Aabrahami teadmised ja kogemused teda hiljem aitasid? b) Mis näitab, et Aabraham usaldas Jehoovat täielikult?

12 Kahtlemata aitasid kõik Aabrahami teadmised ja kogemused tal hoida oma sõprust Jehoovaga tugevana. Kui Jehoova käskis hiljem tal ohverdada oma poja Iisaki, oli Aabrahamil juba olemas veendumus, et tema taevane sõber on alati kannatlik, halastav ja usaldusväärne. Mõelgem nüüd taas olukorrale, kui see ustav mees Morijamaal mööda mäe nõlva ülespoole rühkis. Kas ta arvas, et Jehoova on muutunud karmiks ja halastamatuks? Kindlasti mitte! Kust me seda teame?

13 Aabraham oli oma sulastele öelnud: „Jääge teie eesliga siia, mina ja poiss aga läheme sinna, kummardame Jumalat ja tuleme siis teie juurde tagasi.” (1. Moos. 22:5.) Mida Aabraham sellega mõtles? Kas ta valetas oma sulastele, kui ütles, et tuleb tagasi koos Iisakiga, kelle ta pidi ohvriks tooma? Ei. Piibel aitab meil mõista, mida Aabraham silmas pidas. „Ta nimelt mõtles, et Jumal suudab Iisaki isegi surnuist üles äratada.” (Loe Heebrealastele 11:19.) Aabraham tõesti uskus ülesäratamisse. Ta oli näinud, et Jehoova oli andnud talle ja Saarale võime saada veel vanas eas lapsi. (Heebr. 11:11, 12, 18.) Ta mõistis, et Jehoovale pole miski võimatu. Aabraham ei teadnud, mis sellel päeval juhtub. Ent ta oli kindel, et kui tarvis, siis toob Jehoova tema kalli poja ellu tagasi, et kõik Jumala tõotused saaksid täituda. Pole siis ime, et Aabrahami on nimetatud „kõigi nende isaks, kes tunnistatakse õigeks usu alusel”.

14. Milliseid raskusi võid sina Jehoovat teenides kohata ja kuidas võib Aabrahami eeskuju sind aidata?

14 Kuidas on lood meiega? On tõsi, et  Jumal ei käsi meil tänapäeval midagi sellist teha. Ent ta ootab, et kuuletuksime tema käskudele ka siis, kui meil on neid raske täita või kui me ei tea põhjusi, miks midagi peaks tegema. Kas sinul on Jumal palunud teha midagi, mis tundub sulle raske? Mõnele on selliseks ülesandeks kuulutustöö. Võib-olla oled sa üsna uje ja seepärast pole sul lihtne võõrastele inimestele head sõnumit rääkida. Teistel jälle ei pruugi olla kerge koolis või töökohal oma kaaslastest erineda. (2. Moos. 23:2; 1. Tess. 2:2.) Kas tunned end vahel nagu Aabraham, otsekui rühiks sa Morija mäkke ja sinu ees on ülesanne, mis tundub sulle üle jõu käiv? Kui tunned nii, siis mõtle Aabrahami julguse ja usu peale! Ustavate jumalateenijate peale mõtlemine võib meid ajendada neid eeskujuks võtma ja Jehoovaga lähedasemaks saama. (Heebr. 12:1, 2.)

SÕPRUS, MIS TOOB ÕNNISTUSI

15. Miks me võime olla kindlad, et Aabraham ei kahetsenud kunagi oma kuulekust Jehoovale?

15 Mis sa arvad, kas Aabraham kahetses kunagi oma kuulekust Jehoovale? Pane tähele, kuidas Piibel kirjeldab tema elu lõpuosa: „Siis tegi Aabraham viimse hingetõmbe ja suri heas vanuses, eaka ja rahulolevana.” (1. Moos. 25:8.) Kui Aabraham oli 175-aastane, rauges viimaks tema ramm, kuid ta võis vaadata tagasi oma elule rahuldustundega. See oli elu, mille keskmeks oli sõprus Jumal Jehoovaga. Kuigi Aabraham suri „eaka ja rahulolevana”, ei peaks me sellest järeldama, et talle piisas tema elueast ja et tal polnud soovi tulevikus elada.

16. Mille üle võib Aabraham paradiisis rõõmu tunda?

16 Piibel ütleb Aabrahami kohta: „Ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille kavandaja ja ehitaja on Jumal.” (Heebr. 11:10.) Aabraham uskus, et ühel päeval näeb ta seda linna, Jumala kuningriiki, mis valitseb kogu maa üle. Ja seda ta tõesti näeb! Kujutle Aabrahami rõõmu tulevikus, kui ta elab maises paradiisis ja saab üha tugevdada oma sõprust Jehoovaga. Kui liigutatud ta võib küll olla, kui saab teada, et tema usk aitas Jehoova teenijaid veel tuhandeid aastaid pärast tema surma! Paradiisis saab Aabraham ka teada, et sellel, et ta sai oma poja otsekui surnuist tagasi, oli sümboolne tähendus. (Heebr. 11:19.) Samuti kuuleb ta sellest, et tema valu enne Iisaki ohverdamist on aidanud miljonitel inimestel saada aimu, millist valu võis tunda Jehoova, kui ta andis oma armsa poja Jeesus Kristuse lunastusohvriks. (Joh. 3:16.) Aabrahami eeskuju on aidanud meil kõigil veel rohkem hindama hakata lunastust – ajaloo suurimat armastusetegu.

17. a) Mida oled sina otsustanud teha? b) Mida me arutame järgmises artiklis?

17 Võtkem siis kõik eeskujuks Aabrahami usk! Kui õpime Jehoovat aina paremini tundma ja kuuletume talle, saame kogeda tema õnnistusi ja kaitset. (Loe Heebrealastele 6:10–12.) Olgu Jehoova meie sõber igavesti! Järgmises artiklis võtame vaatluse alla veel kolm Jehoova teenijat, kes olid tema head sõbrad.

^ [1] (3. lõik) Aabrahami ja tema naise Saara nimed olid algselt Aabram ja Saarai, ent selles artiklis kasutatakse nende kohta läbivalt nimesid, mis Jehoova neile andis.