Miks on tänapäeval nii palju erinevaid piiblitõlkeid? Kas uued tõlked sinu meelest aitavad Piiblist paremini aru saada või hoopis takistavad seda? Kui saad rohkem teada algtekstide kohta, millest need tõlked on tehtud, aitab see sul neid väärtustada.

Kõigepealt aga vaadelgem, kes Piibli kirja panid ja millal.

PIIBLI ORIGINAALTEKST

Piibel on harilikult jaotatud kahte ossa. Esimese osa moodustavad 39 raamatut, kus on kirjas „see, mida Jumal on rääkinud”. (Roomlastele 3:2.) Jumal suunas oma püha vaimuga ustavaid jumalateenijaid neid raamatuid kirjutama. Nad tegid seda umbes 1100 aasta jooksul alates aastast 1513 e.m.a ja lõpetades pärast aastat 443 e.m.a. Nad kirjutasid enamasti heebrea keeles ja seepärast nimetame seda osa Piibli heebreakeelseks osaks; tuntud ka kui vana testament.

Teise osa moodustavad 27 raamatut, mis on samuti „Jumala sõna”. (1. Tessalooniklastele 2:13.) Jumal andis oma püha vaimu Jeesus Kristuse ustavatele jüngritele, kes panid need raamatud kirja palju lühema aja ehk umbes 60 aasta jooksul, umbes aastatel 41–98 m.a.j. Nad kirjutasid enamasti kreeka keeles ja seepärast nimetame seda osa Piibli kreekakeelseks osaks; tuntud ka kui uus testament.

Need 66 püha vaimu mõjutusel kirjutatud raamatut moodustavadki täispiibli – Jumala sõnumi inimkonnale. Aga miks oli vaja Piiblit tõlkida? Siin on kolm peamist põhjust.

  • Et inimestel oleks võimalik lugeda Piiblit oma emakeeles.

  • Et kõrvaldada ümberkirjutajate vead ja nii taastada Piibli originaaltekst.

  • Et ajakohastada arhailist keelt.

 Pangem tähele, kuidas need tegurid olid seotud kahe varajase piiblitõlkega.

SEPTUAGINTA

Umbes 300 aastat enne Jeesuse päevi hakkasid juudi õpetlased tõlkima Piibli heebreakeelset osa kreeka keelde. See tõlge sai tuntuks kui Septuaginta. Miks oli seda vaja? Selleks et paljud juudid, kes tol ajal rääkisid pigem kreeka kui heebrea keelt, ei võõranduks oma pühadest tekstidest. (2. Timoteosele 3:15.)

Septuaginta aitas ka miljonitel kreeka keelt kõnelevatel mittejuutidel saada teada, mida pühakiri õpetab. Professor Wilbert Howard ütleb, et alates esimese sajandi keskpaigast „sai sellest kristliku kiriku Piibel. Nende misjonärid käisid sünagoogist sünagoogi, tõestades pühakirja abil, et Jeesus on messias”. (Apostlite teod 17:3, 4; 20:20.) Piibliõpetlase Frederick Bruce’i sõnul oli see üks põhjus, miks paljud juudid kaotasid peagi huvi Septuaginta vastu.

Kui Jeesuse jüngrid Piibli kreekakeelse osa raamatuid ajapikku juurde said, panid nad need kokku Piibli heebreakeelse osa tõlke Septuagintaga. Nii moodustuski terviklik Piibel, nagu me seda tänapäeval tunneme.

VULGATA

Umbes 300 aastat pärast seda, kui Piibel valmis sai, tegi teoloog ja õpetlane Hieronymus Piiblist ladinakeelse tõlke, mida hakati nimetama Vulgataks. Tol ajal oli juba olemas ladinakeelseid piiblitõlkeid. Miks siis oli vaja veel üht? Hieronymus tahtis parandada „tõlkevead, ilmselged näpuvead ning õigustamatud lisandused ja väljajätud”, öeldakse teoses „The International Standard Bible Encyclopedia”.

Hieronymus parandaski paljud sellised vead. Ent hiljem langetasid kirikujuhid otsuse, millel olid väga halvad tagajärjed. Nimelt otsustasid nad kuulutada Vulgata ainsaks vastuvõetavaks piiblitõlkeks ja selline seisukoht püsis pikki sajandeid. Vulgata pidi aitama lihtrahval Piiblit mõista. Kuid aja möödudes ei osanud enamik  inimesi enam ladina keelt ning Piibel jäi neile suletuks.

TÕLKEID TULEB ÜHA JUURDE

Uusi piiblitõlkeid tehti aga juurde, näiteks valmis süüriakeelne Pešitta, tuntud piiblitõlge umbes 5. sajandist m.a.j. Kuid alles 14. sajandil hoogustusid taas püüded anda paljudele lihtinimestele pühakiri nende omas keeles.

14. sajandi lõpus Inglismaal püüdis John Wycliffe murda välja surnud keelte haardest, andes välja ingliskeelse piiblitõlke. See oli keeles, mida inimesed tema maal mõistsid. Peagi avas Johannes Gutenbergi trükimeetod piibliõpetlastele võimaluse välja anda ja levitada kõikjal Euroopas uusi piiblitõlkeid paljudes elavates keeltes.

Kui ingliskeelseid tõlkeid tuli juurde, kahtlesid kriitikud, kas ühes ja samas keeles on ikka vaja erinevaid piiblitõlkeid. 18. sajandil elanud inglise vaimulik John Lewis kirjutas: „Keel vananeb ja sellest on järjest raskem aru saada. Seepärast on vaja vanu piiblitõlkeid redigeerida ning panna need rääkima keeles, mida elusolev põlvkond mõistab ja kasutab.”

Tänapäeval on piibliõpetlased vanu piiblitõlkeid redigeerides soodsamas olukorras kui kunagi varem. Nad tunnevad paremini muistseid piiblikeeli ning neil on olemas vanad väärtuslikud piiblikäsikirjad, mis on leitud nüüdisajal. Tänu sellele on neil võimalik täpsemini kindlaks teha Piibli originaaltekst.

Seega on uutel piiblitõlgetel suur väärtus. Mõistagi tasub olla mõne tõlke suhtes ka ettevaatlik. * Aga kui tõlkijad on siirast armastusest Jumala vastu teinud uue piiblitõlke, võib sellest olla meile palju abi.

 

^ lõik 24 Vaata artiklit „Kuidas valida head piiblitõlget?” ajakirjast Vahitorn, 1. mai 2008.