„Küsi ometi ... taeva lindudelt, need räägivad sulle. ... Kes neist ei teaks, et Jehoova käsi on nad loonud?” (Iiob 12:7, 9.)

ÜLE 3000 aasta tagasi adus patriarh Iiob, et taeva lindudel on meile Jumala kätetöö kohta palju rääkida. Oma eriomase käitumisega on linnud ka suurepärane näidete ja metafooride aines. Mitmed kohad Piiblis, kus on juttu lindudest, õpetavad meile palju olulist elu ja meie suhete kohta Jumalaga. Vaadelgem mõnda näidet.

KUS PÄÄSUKE PESITSEB

Pääsuke

Jeruusalemma elanikele oli pääsuke tuttav lind, kes pesitses harilikult katuseräästa all. Mõni pääsuke tegi pesa Saalomoni templisse. Ilmselt need pääsukesed, kes templialal pesitsesid, leidsid sealt aastast aastasse hea turvalise paiga, kus segamatult oma poegi kasvatada.

Laulu 84 kirjutaja – üks Korahi poegadest, kes teenis iga poole aasta tagant nädal aega templis – pani tähele neid templi territooriumil olevaid pesi. Soovides olla nagu pääsuke, kellel oli püsiv kodu Jehoova kojas, ütles ta: „Kui armas on su auline pühamu, oo, vägede Jehoova! Mu hing igatseb Jehoova õuede järele, ma olen igatsusest nõrkenud. ... Seal, sinu aulise altari juures, vägede Jehoova, mu kuningas ja Jumal, leiab lindki endale kodu ja pääsuke pesa, kus hoolitseb oma poegade eest.” (Laul 84:1–3.) Kas meie ja ka meie lapsed tunneme samasugust soovi olla koos Jumala rahva kogudusega ja oleme tänulikud niisuguse võimaluse eest? (Laul 26:8, 12.)

TOONEKURG TEAB OMA AEGA

„Toonekurg taevas teab oma määratud aega,” kirjutas prohvet Jeremija. Kahtlemata oli talle hästi teada toonekurgede ränne läbi tõotatud maa. Kevaditi rändab üle 300 000 valge-toonekure Aafrikast Jordani oru kaudu Põhja-Euroopasse. Nende sisemine kell tekitab neis vastupandamatu tungi minna tagasi oma suvistele pesitsusaladele. Nad „peavad kinni oma tulemisajast”, nagu teisedki rändlinnud. (Jeremija 8:7.)

„Migratsiooni teeb imeliseks see, et see on instinktiivne,” öeldakse raamatus „Collins Atlas of Bird Migration”. Jumal Jehoova andis rändlindudele, näiteks toonekurele, seoses õige rändeajaga instinktiivse tarkuse, ent inimestele andis ta võime mõista aegu ja ajajärke. (Luuka 12:54–56.) Tänu Jumala tundmisele suudab inimene mõista praeguse aja sündmuste erilist tähendust. Jeremija päevil elanud iisraellased aga ei märganud tollele ajale olulisi märke. Jumal selgitas, milles oli probleem, öeldes: „Nad on  heitnud kõrvale Jehoova sõna – mis tarkust saabki neil olla!” (Jeremija 8:9.)

Tänapäeval on meil külluslikult tõendeid selle kohta, et me elame ajal, mida Piibel nimetab „viimseiks päeviks”. (2. Timoteosele 3:1–5.) Kas sina paned otsekui toonekurg tähele, mis aeg praegu on?

KOTKAS NÄEB KAUGELE

Kotkas

Piiblis mainitakse kotkast korduvalt ja tema võimsat siluetti võib tõotatud maal sageli näha. Oma pesast kõrgel kaljurünkal „läheb ta toitu otsima, tema silmad näevad kaugele”. (Iiob 39:27–29.) Kotka nägemine on nii hea, et väidetavalt võib ta märgata jänest kilomeetri kauguselt.

Nii nagu kotkas suudab näha kaugele, suudab Jehoova näha kaugele tulevikku. Seepärast Jumal teatas: „Ma kuulutan juba alguses, millega asjad lõppevad, olen ammusest ajast teada andnud seda, mis pole veel toimunud.” (Jesaja 46:10.) Jehoova nõu kuulda võttes tuleb meilegi kasuks tema võrratu tarkus ja ettenägemisvõime. (Jesaja 48:17, 18.)

Piiblis võrreldakse neid, kes Jumalale loodavad, samuti kotkastega: „Kes loodavad Jehoova peale, saavad uut jõudu. Nad tõusevad tiibadega üles nagu kotkad.” (Jesaja 40:31.) Kotkas kasutab ära tõusvaid õhuvoole ning laseb neil end kanda. Kui kotkas on sellise õhuvoolu leidnud, laotab ta oma tiivad ning tiirleb õhuvoolus, lastes end kanda aina kõrgemale ja kõrgemale. Kotkas ei sõltu omaenda jõust, et kõrgustesse tõusta ja pikki vahemaid liuelda. Niisamuti saavad need, kes loodavad Jehoovale, oodata abi Jumalalt, kes on lubanud anda neile „jõu, mis ületab tavapärase”. (2. Korintlastele 4:7, 8.)

„NAGU KANA KOGUB TIBUD OMA TIIBADE ALLA”

Kana ja tibud

Veidi aega enne oma surma silmitses Jeesus juutide pealinna. Ta lausus ohates: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on saadetud! Kui sageli ma tahtsin koguda su lapsed kokku, nagu kana kogub tibud oma tiibade alla! Aga teie ei tahtnud tulla.” (Matteuse 23:37.)

Üks tugevamaid instinkte lindudel on nende soov kaitsta oma poegi. Maapinnal pesitsevad linnud, näiteks kodukanad, peavad olema ohu suhtes pidevalt valvel. Kui kana näeb kulli pea kohal tiirutamas, laseb ta kuuldavale valju hoiatushüüu, mispeale tibud jooksevad kiiresti tema tiibade alla varju. Tibupojad leiavad sealt varju ka kõrvetava päikese ja tugeva vihmasaju korral. Samamoodi soovis Jeesus pakkuda Jeruusalemma elanikele vaimset varjupaika ja kaitset. Tänapäeval kutsub Jeesus meid enda juurde, et leiaksime kosutust ja kaitset ning leevendust oma argimuredele ja koormatele. (Matteuse 11:28, 29.)

Me võime kõigilt neilt tiivulistelt tõesti palju õppida. Nende käitumist jälgides püüa meenutada Piibli metafoore nende kohta. Aidaku pääsuke sul Jehoova koda kalliks pidada. Toetu Jumala jõule, et saaksid liuelda nagu kotkas. Järgi Jeesuse õpetusi, mis kaitsevad sind, nagu kanaema kaitseb tibusid. Ja tuletagu toonekurg sulle meelde vajadust panna tähele, millele osutavad meie ajal maailmas aset leidvad sündmused.