Kui inimesed tunnevad end ebakindlalt, tahavad nad millestki kinni hoida. Mina ei saa seda teha, kuna mul pole käsi. Olin seitsmeaastane, kui mu mõlemad käed tuli amputeerida, et päästa mu elu.

Mu ema oli 17-aastane, kui ta mind 1960. aastal sünnitas. Minu isa jättis meid enne mu sündi maha. Elasime emaga mu vanavanemate juures väikses Burgi linnas endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis ehk Ida-Saksamaal. Paljud inimesed olid selles riigis ateistid ja nii ka minu perekond. Jumal ei tähendanud meie jaoks midagi.

Poisikesena meeldis mulle vanaisa tähelepanu. Ta tõmbas mind kaasa mitmesugustesse tegevustesse, näiteks saatis mind puude otsa oksi saagima. Lapsena nautisin selliseid seiklusi. Mu elu oli muretu ja õnnelik.

ÕNNETUS MUUTIS MU ELU

Ühel päeval, kui olin seitsmeaastane, juhtus minuga kohutav õnnetus. Olin just läinud koolis teise klassi. Koolist koju tulles ronisin teel elektrimasti otsa. Kui olin 8 meetri kõrgusel, sain tugeva elektrilöögi, mis lõi mind oimetuks. Haiglas teadvusele tulles ei tundnud ma oma käsi. Mõlemad käed olid saanud nii ränki põletushaavu, et need olid veremürgituse vältimiseks amputeeritud. Võib vaid ette kujutada, millises ahastuses mu ema ja vanavanemad olid. Lapsena ei mõistnud ma ise täielikult, mis tagajärjed käte kaotusel mu elule on.

Pärast haiglapäevi läksin tagasi kooli. Lapsed narrisid mind, tõukasid mind pikali ja viskasid minu pihta asju, sest ma ei suutnud end kaitsta. Nende õelad ja üleolevad märkused tegid mulle väga haiget. Lõpuks saadeti mind Birkenwerderisse, kus oli internaatkool füüsiliste puuetega lastele. Kuna kool asus mu kodust kaugel, polnud emal ja vanavanematel võimalik mind külastada. Nägin neid vaid vaheaegadel. Järgmised kümme aastat kasvasin ilma ema ja vanavanemateta.

KASVAN ÜLES ILMA KÄTETA

Õppisin paljusid asju uuesti tegema, kasutades selleks jalgu. Kas suudad ette kujutada, mida tähendab süüa kahvli või lusikaga, mida hoiad oma varvaste vahel? Kuidagimoodi õnnestus mul see oskus omandada. Õppisin varvastega ka oma hambaid pesema ja juukseid kammima. Hakkasin jalgadega isegi žestikuleerima, kui vestlesin inimestega. Tõesti, mu jalgadest said mu käed.

 Teismelisena meeldis mulle lugeda ulmekirjandust. Mõnikord kujutlesin, et mul on kõrgtehnoloogilised käed, mis võimaldavad teha kõike. 14-aastasena hakkasin suitsetama. Tundsin, et see annab mulle enesekindlust ja nii sarnanen rohkem teistega. Ma otsekui ütlesin: „Jah, ka mina suudan seda. Täiskasvanud suitsetavad, olgu neil käed või mitte.”

Mul oli aktiivne elu ja olin haaratud ka ühiskondlikus tegevuses. Olin Saksa Vaba Noorsoo Liidu liige. See oli sotsialistlike noorte riiklik organisatsioon ning mul oli selle kohalikus rakukeses vastutusrikas sekretäriamet. Liitusin ka lauluklubiga, korraldasin luuleõhtuid ja lõin kaasa puuetega inimeste spordiüritustel. Pärast õppeaega hakkasin tööle ühes meie linna ettevõttes. Mida vanemaks ma sain, seda enam kandsin proteese, sest tahtsin olla igati täisväärtuslik inimene.

HAARAN KINNI PIIBLI TÕEST

Ühel päeval, kui ootasin rongi, et tööle sõita, pöördus minu poole üks mees. Ta küsis minult, kas suudan kujutleda, et Jumal annab mulle mu kaks kätt tagasi. Olin segaduses. Loomulikult tahtsin oma käsi tagasi, kuid see mõte tundus mulle täiesti utoopiline ja võimatu. Ateistina olin veendunud, et Jumalat pole olemas. Sealtpeale üritasin seda meest vältida.

Veidi hiljem kutsus üks mu töökaaslane mind oma perele külla. Kohvi juues hakkasid ta vanemad mulle rääkima Jumalast – Jumal Jehoovast. Esimest korda elus kuulsin, et Jumalal on nimi. (Laul 83:18.) Sisimas ma aga väitsin vastu: „Pole olemas mingit Jumalat, mis ta nimi ka poleks. Ma tõestan nendele inimestele, et nad eksivad.” Kindel oma arvamuses, nõustusin Piibli üle arutlema. Oma üllatuseks aga ei suutnud ma tõestada, et Jumalat pole olemas.

Mu ateistlik mõtteviis hakkas Piibli ennustusi uurides järk-järgult taanduma. Paljud ettekuulutused olid täide läinud, kuigi need olid kirjutatud sadu või isegi tuhandeid aastaid enne nende täitumist. Ühe piiblilise arutelu ajal võrdlesime praeguse maailma olukorda ennustustega, mis on kirjas Matteuse evangeeliumi 24. peatükis, Luuka 21. peatükis ja 2. kirjas Timoteosele 3. peatükis. Nii nagu kõigi sümptomitega arvestamine aitab arstil patsiendi haigust õigesti diagnoosida, aitas nendes ennustustes toodud sündmuste koosesinemine mul näha, et me elame praegu ajal, mida Piiblis nimetatakse „viimseiks päeviks”. * Olin sellest rabatud. Need prohvetikuulutused täitusid otse minu silme all.

Olin veendunud, et see, mida õpin, on tõde. Hakkasin Jumal Jehoova poole palvetama ja jätsin suitsetamise maha, kuigi olin olnud kõva suitsumees üle kümne aasta. Uurisin Piiblit umbes aasta. 1986. aasta 27. aprillil ristiti mind salaja  ühes vannis, kuna Jehoova tunnistajate tegevus oli tol ajal Ida-Saksamaal keelu all.

TEGUTSEN TEISTE HEAKS

Keelu tõttu saime kokku väikestes gruppides inimeste kodudes ja ma tundsin vaid üksikuid usukaaslasi. Ootamatult sain aga riigivõimudelt loa sõita Lääne-Saksamaale, kus Jehoova tunnistajate tegevus polnud keelatud. Esimest korda elus sain minna piiblilisele kokkutulekule ja näha tuhandeid meie vendi ja õdesid. See oli erakordne kogemus!

Pärast Berliini müüri langemist tühistati Jehoova tunnistajate tegevuskeeld Ida-Saksamaal. Lõpuks ometi saime teenida Jehoovat vabaduses. Soovisin teha rohkem kuulutustööd, ent kartsin kontakti võõraste inimestega. Tundsin end alaväärsena nii oma puude kui ka seetõttu, et olin veetnud suurema osa lapsepõlvest puudega inimeste kodus. Aastal 1992 püüdsin aga kuulutada 60 tundi kuus. Sain hästi hakkama ja see tõi mulle palju rõõmu. Niisiis otsustasin jätkata ning tegin seda kolm aastat järjest.

Pean alati meeles Piibli sõnu „Kui keegi on nõrk, siis kas ei saa ka mina nõrgaks?”. (2. Korintlastele 11:29.) Puudest hoolimata on mul mõistus korras ja ma saan rääkida. Seega püüan anda oma parima, et teisi aidata. Kuna mul pole käsi, mõistan ma hästi neid, kellel on mingeid piiranguid. Ma tean, mida tähendab see, kui tahad meeleheitlikult teha midagi sellist, mida sa lihtsalt ei saa. Püüan julgustada neid, kes tunnevad samamoodi. Teiste heaks nõnda tegutsemine teeb mind õnnelikuks.

Hea sõnumi kuulutamine valmistab mulle rõõmu

JEHOOVA AITAB MIND IGA PÄEV

Tuleb küll tunnistada, et vahetevahel haarab mind masendus. Tahaksin lihtsalt olla täisväärtuslik inimene. Suudan teha paljusid argitoimetusi ise, kuid need nõuavad mult palju rohkem aega, pingutusi ja energiat kui teistelt inimestelt. Minu moto igaks päevaks on „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu”. (Filiplastele 4:13.) Jehoova annab mulle iga päev vajaliku jõu, et teha nii-öelda normaalseid asju. Olen mõistnud, et Jumal pole minu suhtes alla andnud. Seepärast ei taha ma ka ise teda teenides alla anda.

Jehoova on õnnistanud mind perega, millest tundsin puudust nii lapsena kui ka noorena. Mul on imetore naine Elke, kes on armastav ja hooliv. Lisaks on miljonid Jehoova tunnistajad saanud mu vaimseteks vendadeks ja õdedeks, ülemaailmseks pereks.

Koos armastava kaasa Elkega

Mulle pakub julgustust ka Jumala tõotus paradiisist, kus ta teeb „kõik uueks”, andes mulle tagasi ka mu käed. (Ilmutus 21:5.) Seda tõotust aitab mul paremini mõista mõtisklemine selle üle, mida tegi Jeesus maa peal olles. Ühe hetkega tervendas ta vigastatud jäsemega inimesi ja taastas koguni ühe mehe kõrva, mis oli maha raiutud. (Matteuse 12:13; Luuka 22:50, 51.) Jehoova tõotused ja Jeesuse imeteod kinnitavad mulle, et peagi saab minust jälle täisväärtuslik inimene.

Suurim õnnistus on mulle aga see, et olen õppinud tundma Jumal Jehoovat. Tema on mu isa ja sõber, mu lohutaja ja mu jõud. Tunnen samamoodi nagu kuningas Taavet, kes kirjutas: „Jehoova on mu tugevus ... Ma sain temalt abi ja mu süda hõiskab.” (Laul 28:7.) Sellest imelisest tõest tahan kinni hoida kogu elu, ja teengi seda, kuigi mul pole käsi.

^ lõik 17 Rohkem infot viimsete päevade tundemärgi kohta leiab raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 9. peatükist „Kas „viimsed päevad” on käes?”; väljaandjad Jehoova tunnistajad ning seda on võimalik veebis lugeda aadressil www.jw.org/et.