Kas oled tundnud end abituna, kui keegi su lähedastest on mõnd kallist inimest leinanud? Mõnikord pole meil aimugi, mida öelda või teha, ja asi lõpeb sellega, et me ei ütle ega tee midagi. Kuid on siiski palju kasulikku, mida saaksime teha.

Sageli piisab vaid sellest, et oled koos leinajaga ja ütled mõne kaastundliku sõna, nagu näiteks „Mul on nii kahju”. Paljudes kultuurides on kohane väljendada hoolivust kallistuse või südamliku käepigistusega. Kui leinaja soovib rääkida, kuula osavõtlikult. Väga hea on leinava perekonna heaks ka midagi ära teha, näiteks mõni vajalik töö, mille eest leinajad ise pole suutnud hoolt kanda – valmistada toitu, hoida lapsi või aidata matuseid korraldada, kui nad seda soovivad. Sellised teod võivad öelda rohkem kui suured sõnad.

Aja möödudes soovid sa võib-olla kadunust midagi rääkida, meenutada ta häid omadusi või mõnda toredat seika tema elust. Selline vestlus võib leinaja näole isegi naeratuse tuua. Näiteks Pam, kes kaotas oma abikaasa Iani kuus aastat tagasi, ütleb: „Aeg-ajalt räägivad inimesed mulle  Iani kohta toredaid asju, millest mul aimugi polnud, ja see teeb mu südamele rõõmu.”

Uuringud näitavad, et lähedase kaotanud inimest aidatakse sageli alguses palju, kuid tema valu unustatakse peagi, kui sõbrad sukelduvad oma igapäevategemistesse. Seepärast hoia oma leinavat sõpra meeles ja pea temaga ühendust ka edaspidi. * Paljud leinajad hindavad väga võimalust oma kestvat leinavalu leevendada.

Mõtle näiteks noorele Jaapani naisele Kaorile, kes kaotas oma ema ning 15 kuud hiljem ka vanema õe. Ta tundis kirjeldamatut südamevalu. Õnneks olid talle pidevalt toeks tema ustavad sõbrad. Ritsuko, kes on Kaorist palju vanem, ütles Kaorile, et soovib saada temaga lähedaseks sõbraks. „Kui aus olla,” räägib Kaori, „ei teinud see mulle kuigi suurt rõõmu. Ma ei tahtnud, et keegi asendaks mu ema, ja ma ei uskunud, et keegi seda üldse teha suudaks. See aga, kuidas mamma Ritsuko mind kohtles, tegi meid lähedasteks. Igal nädalal käisime koos kristlikel koosolekutel ja ka inimestele Piiblist rääkimas. Ta kutsus mind enda juurde teed jooma, tõi mulle lõunasööki ning kirjutas mulle palju kirju ja kaarte. Mamma Ritsuko optimistlikul meelelaadil oli mulle väga hea mõju.”

Kaori ema surmast on möödas 12 aastat ning praegu teenib Kaori koos abikaasaga täisajaliste jumalateenijatena. „Mamma Ritsuko tunneb tänini huvi, kuidas mul läheb,” ütleb Kaori. „Kui ma kodukandis käin, lähen alati ka tema juurest läbi ning naudin tema kosutavat seltskonda.”

Veel üks leinaja, kes teiste järjepidevast toest abi on saanud, on Küprosel elav Jehoova tunnistaja Poli. Tal oli heasüdamlik abikaasa Sozos, kes tavatses enda juurde külla ja sööma kutsuda orbusid ja leski, andes sellega kristliku karjasena head eeskuju. (Jaakobuse 1:27.) Kahjuks suri Sozos 53-aastaselt ajukasvaja tõttu. „Kaotasin oma truu kaasa, kellega olin elanud koos 33 aastat,” ütleb Poli.

Võta midagi ette, et leinajaid aidata

Pärast matuseid kolis Poli koos oma noorima poja, 15-aastase Danieliga Kanadasse. Seal hakkasid nad käima kohalikus Jehoova tunnistajate koguduses. „Sõbrad minu uues koguduses ei teadnud midagi meie minevikust ega raskest olukorrast,” meenutab Poli. „Aga nad võtsid meid vastu lahkete sõnadega ning pakkusid praktilist abi. Nende tugi oli hindamatu, eriti siis, kui mu poeg vajas enda kõrvale isa kõige enam. Juhtivad vennad koguduses näitasid, et hoolivad Danielist väga. Üks vend näiteks hoolitses selle eest, et Daniel ei jääks kõrvale, kui sõbrad mõne koosviibimise korraldasid või palli mängima läksid.” Nii emal kui ka pojal läheb praegu hästi.

On selge, et meil on võimalik leinajaid mitmel moel aidata ja lohutada. Piibel trööstib meid ka sellega, et pakub vaimustavat tulevikulootust.

^ lõik 6 Mõned on koguni märkinud kadunu surmapäeva oma kalendrisse, et lohutada leinajat siis, kui selleks on kõige suurem vajadus, näiteks enne surma-aastapäeva või selle ajal.