PROBLEEM

Sina ja su neljaaastane põngerjas sõdite alailma selle pärast, kelle tahe jääb peale, ning tundub, et viimane sõna jääb alati talle.

  • Kui palud tal midagi teha, ei taha ta seda teha ning ta ei tee sinust väljagi.

  • Kui keelad tal teha midagi, mida ta tahab teha, hakkab ta jonnima.

„Kas see läheb mööda?” mõtled sa. „Kas peaksin lihtsalt ootama, millal ta sellest välja kasvab?”

Sul on võimalik õpetada lapsele sõnakuulmist. Aga enne, kui räägime, kuidas seda teha, mõtle ühele põhjusele, miks lapsed on sõnakuulmatud.

MIKS SELLINE OLUKORD TEKIB

Kui su laps oli beebi, oli sinu peamine roll olla tema hooldaja. Sa olid oma lapse käsutada. Pruukis tal vaid veidi häält teha, kui sa jooksujalu tema juurde tormasid, et tema eest hoolitseda. Enesestmõistetavalt oli nõnda toimida õige ja vajalik. Väikelaps vajab oma vanema pidevat tähelepanu.

Kui last on niimoodi tükk aega poputatud, on loomulik, et ta käitub, nagu oleks ta majas peremees ning vanemad tema teenijad, kes täidavad kõik tema käsud. Seejärel, umbes kaheaastaselt saab laps aru karmist reaalsusest: tema väike ainuvalitsus on kokku varisenud. Vanemad ei täida enam tema korraldusi, vaid ootavad, et tema täidaks nende omi. See võib olla lapsele paras šokk. Mõni reageerib jonnimisega. Mõni teine paneb oma vanemate autoriteedi proovile sellega, et keeldub nende sõna kuulamast.

Sel kriitilisel ajal tuleb vanemal võtta endale uus roll: ta peab olema autoriteetne isik, kes annab selgeid juhiseid selle kohta, mida lapselt oodatakse. Aga mida teha, kui laps neid juhiseid ignoreerib või ei taha neid järgida, nagu juhtus artikli alguses kirjeldatud olukorras?

 MIDA SA SAAD TEHA

Võta ohjad enda kätte. Laps ei tunnusta sind juhina, kui ta ei näe sind juhirollis tegutsemas. Seega tuleb sul end maksma panna, aga teha seda tasakaalukalt. Viimastel aastakümnetel on mõned nii-öelda asjatundjad andnud mõista, et sõna „autoriteet” kõlab liiga karmilt. Üks isegi nimetas vanemlikku autoriteeti ebaeetiliseks ja moraalinõuete vastaseks. Kuid alternatiiv — kõikelubavus — võib tekitada lastes segadust, nad ära hellitada ja panna arvama, et nad peavad alati oma tahtmise saama. See ei valmista neid sugugi ette eluks vastutustundliku täiskasvanuna. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 29:15.

Distsiplineeri. Ühe sõnaraamatu järgi tähendab distsiplineerimine kasvatamist, mille tulemuseks on kuulekus ja enesevalitsemine, ning sageli seisneb see reeglite kehtestamises ja karistamises, juhul kui neid on rikutud. Muidugi mõista ei tohiks distsiplineerimine olla kunagi põhjendamatu või alandav. Teisest küljest ei peaks see olema ka ebamäärane või järjekindlusetu, mistõttu laps ei näeks vajadust muutuda. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 23:13.

Ole selgesõnaline. Mõned vanemad paluvad oma lastel olla sõnakuulelikud. („Kas sulle sobib, kui sa koristaksid oma toa ära?”) Vahest nad arvavad, et selline pöördumine on lihtsalt viisakas. Niisugune taktika aga paneb vanema alluva rolli ja annab lapsele vabaduse kaaluda esitatud nõude plusse ja miinuseid ning siis otsustada, kas täita seda või mitte. Selle asemel et esitada lapsele küsimus ja oma autoriteedist lahti öelda, anna selgeid juhiseid. Piibli põhimõte: 1. Korintlastele 14:9.

Ole vankumatu. Kui ütled ei, siis jää selle juurde ning olge abikaasaga sama meelt. Kui oled otsustanud, milline on karistus, kui laps sõna ei kuula, siis vii see täide. Ära hakka asju läbi rääkima ega lõputult selgitama seda, miks sa mingi otsuse tegid. Lapsele — ja ka sulle — on palju lihtsam, kui sinu „jah” on „jah” ja „ei” on „ei”. (Jaakobuse 5:12.)

Ole armastav. Perekond pole demokraatia ega diktatuur. Jumal on näinud ette, et perekond oleks paik, kus lapsi armastavalt suunatakse, et neist saaksid vastutustundlikud täiskasvanud. Selle hulka kuulub distsiplineerimine, mille kaudu laps õpib sõnakuulmist ja mis aitab tal tunda end kindlalt ja armastatuna.