ANTONIO DELLA GATTA sai preestriks aastal 1969, pärast üheksa aastat kestnud õpinguid Roomas. Hiljem oli ta Itaalias Napoli lähedal asuva vaimuliku seminari rektor. Seal olles jõudis ta pärast põhjalikku uurimist ja mõtisklemist järeldusele, et katoliku usk ei põhine Piiblil. Ärgake! vestles temaga tema vaimsest teekonnast.

Rääkige veidi oma lapsepõlvest.

Olen sündinud aastal 1943 Itaalias. Kasvasin koos oma õdede-vendadega üles väikeses külakeses. Mu isa oli talunik ja puusepp. Vanemad püüdsid kasvatada meist tublisid katoliiklasi.

Miks te tahtsite preestriks saada?

Poisikesena meeldis mulle kirikus preestreid kuulata. Olin lummatud nende häälest, samuti avaldasid mulle muljet sealsed rituaalid. Niisiis otsustasin, et tahan saada preestriks. Kui olin 13-aastane, pani ema mu internaatkooli, kus valmistati poisse ette tulevasteks õpinguteks kõrgemas õppeasutuses, pärast mida võis saada preestriks.

Kas teie väljaõppe hulka kuulus ka Piibli uurimine?

Ei saaks öelda, et kuulus. Kui olin 15-aastane, andis üks õpetaja mulle raamatu evangeeliumitega, ajalooliste jutustustega Jeesuse elust ja teenistusest. Lugesin selle mitu korda läbi. 18-aastaselt läksin Rooma, et õppida paavstlikes ehk otseselt paavstile alluvates ülikoolides. Seal õpetati mulle ladina ja kreeka keelt, ajalugu, filosoofiat, psühholoogiat ja teoloogiat. Kuigi me tsiteerisime Piiblit ja pühapäevastel jumalateenistustel kuulasime Piibli ettelugemist, me otseselt Piiblit ei uurinud.

Teist sai rektor. Kas teie töö hõlmas ka õpetamist?

Peamiselt tegin administratiivtööd. Kuid ma andsin ka tunde, milles õpetasin Vatikani II kirikukogu määrusi.

Miks te hakkasite kirikus kahtlema?

Oli kolm asja, mis ei andnud mulle rahu. Kirik sekkus poliitikasse. Kirikus salliti vaimulike ja koguduseliikmete väärkäitumist. Ja mõned katoliku kiriku õpetused ei tundunud mulle õiged. Näiteks ei suutnud ma aru saada, kuidas võiks armastav Jumal inimesi pärast nende surma igavesti karistada. Samuti kahtlesin, kas Jumal tõesti tahab, et me kordaks palvehelmeid sõrmitsedes sadu kordi ühtesid ja samu palveid. *

Mida te siis tegite?

Palusin pisarsilmi palves juhatust. Ostsin endale ka Jeruusalemma Piibli, katoliikliku piiblitõlke, mis oli hiljuti itaalia keeles välja antud, ning hakkasin seda lugema. Ühel pühapäevahommikul pärast missat, kui olin oma ametirüü seljast võtnud, tulid seminari kaks meest. Nad tutvustasid end Jehoova tunnistajatena. Rääkisime üle tunni aja Piiblist ja sellest, kuidas seal öeldu  põhjal õiget religiooni ära tunda.

Mis mulje need Jehoova tunnistajad teile jätsid?

Mulle avaldas muljet, kui veendunud nad oma usus olid ja kui kergesti nad katoliiklikust piiblitõlkest tekste üles leidsid. Hiljem hakkas mind külastama üks teine Jehoova tunnistaja, kelle nimi oli Mario. Ta oli väga kannatlik ja järjekindel: igal laupäevahommikul, hoolimata ilmast, oli ta kell üheksa seminari ukse taga.

Mida teised preestrid neist külastustest arvasid?

Kutsusin ka neid meie aruteludest osa võtma, kuid ükski neist ei suhtunud Piibli uurimisse tõsiselt. Minule aga meeldis see väga. Õppisin imelisi asju. Näiteks sain teada, miks Jumal lubab kurjust ja kannatusi — selle küsimuse üle olin juba pikemat aega pead murdnud.

Kas teid ei püütud panna Piibli uurimisest loobuma?

Aastal 1975 käisin mitu korda Roomas oma vaateid selgitamas. Minust kõrgemal seisvad vaimulikud üritasid mind ümber veenda, aga keegi neist ei kasutanud seejuures Piiblit. 1976. aasta 9. jaanuaril kirjutasin Rooma kirja, milles ütlesin, et ei pea end enam katoliiklaseks. Kahe päeva pärast lahkusin seminarist ja astusin rongi peale, et minna esimest korda Jehoova tunnistajate koosolekule. Kohale jõudes nägin, et tegu oli hoopis suurema kokkutulekuga, kus oli koos hulk kogudusi. Seal oli kõik teistmoodi, kui ma olin harjunud. Kõigil oli Piibel käepärast ja nad vaatasid järele kirjakohad, mida kõnelejad eri teemasid käsitledes ette lugesid.

Mida teie sugulased sellest kõigest arvasid?

Enamik neist oli sellele väga vastu. Sain aga teada, et üks mu vendadest õpib Põhja-Itaalias Lombardias Jehoova tunnistajatega Piiblit. Läksin talle külla ning sealsed tunnistajad aitasid mul leida töö ja elukoha. Veel samal aastal lasin end ristida ja sain Jehoova tunnistajaks.

Viimaks ometi tunnen, et olen Jumalaga lähedane

Kas te kahetsete, et kirikust ära tulite?

Üldse mitte! Viimaks ometi tunnen, et olen Jumalaga lähedane, kuna mu teadmised tema kohta põhinevad Piiblil, mitte filosoofial ega kirikupärimustel. Nüüd saan õpetada teisi veendumuse ja siirusega.

^ lõik 13 Piibel annab neile ja paljudele muudele küsimustele selged vastused. (Vaata PIIBLI ÕPETUSED > VASTUSED PIIBLIKÜSIMUSTELE.)