„Esimest korda elus olin tõeliselt õnnelik”

HILTON armastas poksi. Juba seitsmeaastaselt meeldis talle rusikaid kasutada, ja mitte ainult poksiringis. Keskkooli ajal oli tal kombeks sõpradega ringi hulkuda ja otsida kedagi, keda saaks läbi klobida. „Ma varastasin, mängisin hasartmänge, vaatasin pornograafiat, ahistasin naisi ja sõimasin oma vanemaid,” ütleb ta. „Mu käitumine oli sedavõrd kohutav, et vanemad pidasid mind parandamatuks. Kui keskkool läbi sai, läksin kodust minema.”

Kaksteist aastat hiljem naasis Hilton koju. Vanemad ei suutnud uskuda, et see on nende poeg: Hilton oli rahulik, vaoshoitud ja lugupidav. Mis oli selle hämmastava muutuseni viinud? Kodust ära olles oli Hilton hakanud oma elu üle järele mõtlema. Samuti oli ta hakanud Piiblit uurima, et näha, kas see võiks aidata tal oma elu muuta. Ta ütleb: „Tegin selle järgi, mida Piiblist lugesin. See tähendas, et pidin oma vanast isiksusest lahti saama ja kuuletuma tekstis Efeslastele 6:2, 3 antud käsule austada oma vanemaid. Esimest korda elus olin tõeliselt õnnelik ning valmistasin emale ja isale rõõmu, mitte südamevalu.”

Hiltoni lugu annab tunnistust Piibli väärtusest ja väest inimeste elu muuta. (Heebrealastele 4:12.) Muu hulgas väärtustab Piibel ausust, enesevalitsust, truudust ja armastust. Vaadelgem, kuidas need voorused meie elu õnnelikumaks teevad.