Ühtäkki leidsin end lebamas jões, nägu allapoole. Püüdsin pead tõsta, et hingata, kuid mu kaelalihased ei reageerinud. Üritasin paaniliselt end ümber keerata, aga käed ja jalad ei kuulanud sõna. Tundsin, et hakkan uppuma. Sel 1991. aasta soojal suvepäeval muutus mu elu täielikult.

OLEN sündinud Ungaris Szerencsi linnas ja kasvanud üles riigi kirdeosas Tiszaladány alevis. 1991. aasta juunis läksime sõpradega Tisza jõele kohta, kus me varem polnud käinud. Arvates, et vesi on sügav, hüppasin pea ees sisse. See oli suur viga. Murdsin kolm kaelalüli ja vigastasin seljaaju. Üks mu sõpradest märkas, et ma ei liiguta, ning tõstis mu ettevaatlikult jõest välja, enne kui jõudsin uppuda.

Olin kogu selle aja teadvusel ning sain aru, et midagi on väga viltu. Keegi helistas kiirabisse ja peagi saabus helikopter, milles mind haiglasse toimetati. Seal tehti mulle operatsioon, et vigastatud selgroopiirkonda toestada. Hiljem viidi mind Budapesti taastusravile. Lamasin selili kolm kuud. Sain küll liigutada pead, ent ükski lihas õlgadest allpool ei allunud mu kontrollile. Olin kõigest 20-aastane, kuid jäänud täielikult sõltuvaks teistest. Tundsin nii suurt ahastust, et tahtsin surra.

Kui mind viimaks koju lubati, said mu vanemad väljaõpet, kuidas minu eest hoolitseda. Umbes aasta pärast, olles näinud, kui palju pingutusi minu hooldamine neilt nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt nõuab, langesin depressiooni. Kuid ma sain nõustamisabi ning tänu sellele hakkasin oma olukorda teises valguses nägema.

Samuti hakkasin elu üle sügavamalt järele mõtlema. Tahtsin teada, kas elul on eesmärk ja miks selline õnnetus minuga juhtus. Otsisin vastuseid ajakirjadest ja raamatutest. Üritasin ka Piiblit lugeda, kuid mul oli sellest raske aru saada ning seega rändas see riiulisse tagasi. Rääkisin isegi preestriga, kuid ta vastused ei rahuldanud mind.

1994. aasta kevadel vestlesid kaks Jehoova tunnistajat minu isaga ning ta palus, et nad räägiksid ka minuga. Nad rääkisid mulle Jumala eesmärgist muuta maa paradiisiks, kus pole enam haigusi ega kannatusi. See kõlas kui ilus muinasjutt. Siiski võtsin vastu kaks piibliteemalist raamatut. Kui olin need läbi lugenud, tegid tunnistajad mulle ettepaneku koos Piiblit uurida  ja ma olin nõus. Nad ergutasid mind ka palvetama.

Veendusin, et Jumal tõesti hoolib minust

Ühiste arutelude käigus sain oma paljudele küsimustele vastused otse Piiblist. Veendusin, et Jumal tõesti hoolib minust. 13. septembril 1997, pärast seda, kui olin kaks aastat Piiblit uurinud, ristiti mind mu kodus vannis. See oli üks mu elu õnnelikumaid päevi.

Aastal 2007 kolisin Budapesti puuetega inimeste hooldekodusse. Siin on mul palju võimalusi rääkida teistele neist suurepärastest Piibli tõdedest, mida ma ise olen teada saanud. Tänu mootoriga ratastoolile, mida ma juhin lõuaga, saan hea ilma korral isegi välja minna, et inimestega vestelda.

Tänu ühe minu koguduses oleva pere heldele abile sain osta sülearvuti, mida saab juhtida pealiigutuste abil. Sellega saan inimestele interneti kaudu helistada ning kirjutada kirju neile, kes polnud kodus, kui mu koguduse liikmed neid külastasid. Niiviisi teisi aidates on minu suhtlemisoskus tohutult paranenud ning olen saanud keskenduda muule kui enda kehvale olukorrale.

Jagan Piibli sõnumit interneti kaudu seadme abil, mis jälgib mu pea liigutusi

Saan isegi koguduse koosolekutel käia. Usukaaslased kannavad mind ratastooliga kuningriigisaali teisele korrusele, kus toimub koosolek. Kui soovin koosolekul vastata, tõstab mu kõrval istuv vend minu eest käe. Samal ajal kui mina vastan, hoiab tema mu Piiblit või uuritavat väljaannet.

Mul on pidevad valud ning sõltun peaaegu kõiges teiste abist. Seepärast on mul endiselt masendushetki. Kuid sõprus Jumal Jehoovaga pakub mulle lohutust; ma tean, et ta kuuleb mind, kui talle oma südame välja valan. Saan jõudu ka igapäevasest piiblilugemisest, samuti usukaaslaste seltsingust. Nende sõprus, emotsionaalne tugi ja palved aitavad mul hoida vaimset ja emotsionaalset tasakaalu.

Jehoova pakkus mulle lohutust just siis, kui seda kõige enam vajasin. Ta tõi mu ellu lootuse saada uues maailmas täiuslik tervis. Ma ootan pikisilmi aega, mil saan käia, hüpelda ja kiita Jumalat tema suure armastuse ja lahkuse eest (Apostlite teod 3:6—9).