MILLES ON PROBLEEM

Su laps lihtsalt ei lepi sinu „ei”-ga. Millal sa seda sõna ka ei lausuks, viib tema tõrges käitumine sinu kannatuse viimse piirini. Mitte miski, mida sa teed või ütled, ei rahusta teda, nii et lõpuks tundub sulle, et teha pole muud kui järele anda. Ja taas kord on sinu resoluutsest „ei”-st saanud raskel südamel, vastu tahtmist öeldud „jah”.

Sellistele kurnavatele stseenidele on võimalik lõpp teha. Kõigepealt vaadelgem mõningaid „ei” ütlemisega seonduvaid tegureid.

MIDA OLEKS HEA TEADA

Öelda „ei” pole julm. Mõned vanemad pole sellega nõus ning väidavad, et lapsega tuleks asja arutada, talle oma arvamust selgitada või koguni temaga läbirääkimisi pidada. Kartes oma last haavata, eelistavad nad „ei” ütlemist vältida.

On tõsi, et sõna „ei” võib lapsele esialgu pettumust valmistada. Sellegipoolest annab see olulise õppetunni: tegelikus maailmas kehtivad piirid, millest tuleb kinni pidada. Seevastu järeleandmine nõrgestab su autoriteeti ning laps õpib sinuga manipuleerima, hakates jonnima iga kord, kui ta midagi tahab. Aja jooksul võib su reageering ta trotslikuks muuta. Kuidas saakski laps pidada lugu hõlpsasti manipuleeritavast vanemast?

Sinu „ei” valmistab last ette murde- ja täiskasvanueaks. See õpetab talle ennastsalgavuse kasulikkust. Laps, kes sellise väärtusliku õppetunni saab, ei anna tõenäoliselt murdeeas nii kergesti järele, kui talle avaldatakse survet tarvitada uimasteid või olla abielueelsetes seksuaalsuhetes.

See, kui ütled „ei”, valmistab last ette ka täiskasvanueaks. „Fakt on see, et meie [täiskasvanud] ei saa sugugi alati seda, mida tahame,” kirjutab doktor David Walsh. „Me teeme oma lastele karuteene, kui õpetame neile, et mida iganes nad ka ei sooviks, toob maailm selle neile alati hõbekandikul kohale.” *

 MIDA SA SAAD TEHA

Pea silmas oma eesmärki. Sa soovid, et sinu lapsest saaks emotsionaalselt küps täiskasvanu, kes tuleb oma eluga hästi toime. Seda eesmärki sa aga ei saavuta, kui annad lapsele kõike, mida ta küsib. Piibel ütleb, et kui kedagi „lapsest peale poputada, on ta hiljem tänamatu” (Õpetussõnad 29:21, UM). „Ei” ütlemine on seega osa tulemuslikust distsiplineerimisest. Selline kasvatus mitte ei haava su last, vaid pigem aitab teda. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 19:18.

Kui ütled „ei”, jää kindlameelseks. Su laps pole sinuga võrdne. Seega pole sul mingit vajadust temaga „ei” üle vaielda, otsekui oleks sul tarvis tema nõusolekut. Sirgudes on su lapsel muidugi vaja treenida oma tajuvõimet „eristama õiget ja valet” (Heebrealastele 5:14). Seega pole midagi väära, kui asju lapsega arutada. Siiski ära lasku pisikese lapsega lõpututesse vaidlustesse selle üle, miks sa „ei” ütlesid. Mida rohkem sa lapsega vaidled, seda enam kõlab su „ei” pigem küsimise kui kindla otsusena. Piibli põhimõte: Efeslastele 6:1.

Jää oma otsuse juurde. Laps võib jonnimise ja mangumisega sinu otsusekindluse proovile panna. Mida sa saad teha, kui seda kodus ette tuleb? „Eraldu lapsest,” soovitatakse raamatus „Loving Without Spoiling”. „Ütle talle: „Kui tahad jonnida, eks sa siis jonni, aga mina seda kuulata ei taha. Nii et mine palun oma tuppa. Seal võid jonnida seni, kuni soovid.”” Esialgu võib sul olla raske sellist kindlat hoiakut võtta ja lapsel võib olla raske sellega leppida. Kuid tõenäoliselt vastuseis nõrgeneb, kui ta mõistab, et sa tõesti mõtled seda, mida ütled. Piibli põhimõte: Jaakobuse 5:12.

Ära ütle „ei” pelgalt oma vanemliku autoriteedi tõestamiseks

Ole mõistlik. Ära ütle „ei” pelgalt oma vanemliku autoriteedi tõestamiseks. Selle asemel ole mõistlik (Filiplastele 4:5). Kindlasti tuleb ette olukordi, mil saad oma lapsele öelda „jah” — seda muidugi juhul, kui tegu pole jonnile järeleandmisega ja kui lapse palve on põhjendatud. Piibli põhimõte: Koloslastele 3:21.

^ lõik 10 Raamatust „No: Why Kids — of All Ages — Need to Hear It and Ways Parents Can Say It”.