VÄLJAHEIDE on sõnnikumardika jaoks oluline mitmel põhjusel. Ta sööb seda, muneb sellesse ning mõned isased mardikad pakuvad suure osa sellest emasele isendile, lootes nii võita viimase tähelepanu. Võistlus värske sõnniku pärast on tihe. Ühel korral jälgisid uurijad umbes 16 000 mardikat, kes vedasid elevandi väljaheite laiali kõigest kahe tunniga.

Mõned sõnnikumardikad moodustavad sõnnikust kuulikese ning panevad sellega plehku. Olles veeretanud kuulikese suuremast väljaheitekuhjast eemale, matavad nad selle pehmesse pinnasesse. Sõnnikumardikas veeretab kuulikest mööda sirgjoonelist trajektoori, kuna see on kiireim viis pagemiseks ning aitab vältida ohtu, et mõni teine sõnnikumardikas kuulikese varastaks.

Ent mis aitab sõnnikumardikal liikuda sirgjooneliselt, eriti öösel?

Mõtteainet. Varasemad uurimused on näidanud, et sõnnikumardikas võib navigeerida päikese- ja kuuvalguse järgi, kuid nad suudavad sirget kurssi hoida ka selgetel kuupaisteta öödel. Lõuna-Aafrika teadlased avastasid, et sõnnikumardikas ei orienteeru üksikute tähtede abil, vaid kasutab valgust, mis lähtub kogu Linnutee galaktikalt. Ajakirja Current Biology järgi on see „esimene dokumenteeritud juhtum loomariigist, kus Linnuteed kasutatakse orienteerumiseks”.

Dr Marcus Byrne’i sõnul piisab sõnnikumardikale tema „pisikesest ajust, et kasutada tõhusat visuaalset navigatsioonisüsteemi, mis toimib isegi kõige tuhmima tähevalguse korral”. Ta lisab: „Seega saavad inimesed neilt õppida, kuidas lahendada keerukaid visuaalse info töötlemisega kaasnevaid probleeme.” Näiteks võiks programmeerida roboteid sõnnikumardika navigeerimissüsteemi jäljendama ning selle abil läbi otsima kokkuvarisenud hooneid.

Mida sina arvad? Kas sõnnikumardika orienteerumisvõime tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?

Kas sa teadsid?

Sõnnikumardikad kobestavad ja rikastavad pinnast, levitavad taimeseemneid ning reguleerivad kärbeste arvukust.