KERAÄMBLIKLASTE hulka kuuluv Ameerika koduämblik (Parasteatoda tepidariorum) koob võrku, mis võib olla piisavalt tugeva kleepuvusega, et nakkuda seinaga, ja piisavalt nõrga kleepuvusega, et aluspinnalt lahti tulla ning toimida kui vinnastatud lõks, püüdes võrkukõndinud saagi kinni. Kuidas suudab koduämblik sama liimi kasutades toota nii tugevaid kui ka nõrku võrgukinnitusi?

Koduämblik toodab erineva tugevusega võrgukinnitusi

Mõtteainet. Ämblik kinnitab oma võrgu seinale, lakke või muule sarnasele pinnale, kududes tugevalt nakkuvaid liimkinnitusi, mis ei anna järele, kui võrku tabab lendav saak. Teisalt on aluspinnaga nakkuvad liimkinnitused hoopis teistsuguse ehitusega, nagu teadurid USA-s Ohios asuvas Akroni ülikoolis on avastanud. Need kinnitused hoiavad võrku aluspinna küljes palju vähemate kinnituspunktide abil, mistõttu võib vinnastatud võrk pinna küljest kergesti vabaneda ja tõmmata võrkukõndinud saagi maast lõksu.

Teadlased, kes selle loodusime avastasid, on Akroni ülikooli teatel hakanud „välja töötama sünteetilist liimainet, millega saaks jäljendada koduämbliku nutikat liimimistehnikat”. Teadlased loodavad luua liimaine, mida saaks kasutada nii haavasidemetes kui ka murtud luude parandamisel.

Mida sina arvad? Kas koduämbliku võime sama liimi kasutades toota erineva tugevusega võrgukinnitusi tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?