Hüppa sisu juurde

Hüppa alamenüüsse

Hüppa sisukorda

Jehoova tunnistajad

eesti

ÄRGAKE! DETSEMBER 2013

 KAANETEEMA

Kas ajakirjandust võib usaldada?

Kas ajakirjandust võib usaldada?

PALJUD inimesed on skeptilised selle suhtes, mida nad uudistest kuulevad või näevad. Näiteks korraldati 2012. aastal Ameerika Ühendriikides arvamusuuring, mille käigus küsiti inimestelt, kui palju nad usaldavad ajalehe-, tele- ja raadiouudiseid ning kui täpseks ja erapooletuks nad neid peavad. Kuus inimest kümnest vastas „mitte eriti” või „üldse mitte”. Kas selline usaldamatus on põhjendatud?

Paljud ajakirjanikud ja uudistetoimetused on kinnitanud, et nende eesmärk on edastada täpseid ja sisukaid uudiseid. Inimeste kahtlustel on aga põhjust. Miks võib nii öelda?

  • MEEDIAMOGULID. Peamised meediakanalid on koondunud üksikute suurettevõtete kätte. Need kanalid avaldavad tugevat mõju sellele, milliseid lugusid kajastatakse, kuidas neid kajastatakse ja kui palju tähelepanu need saavad. Kuna enamik korporatsioone on orienteeritud kasumlikkusele, võivad meediakanalite otsuseid mõjutada majanduslikud huvid. Lood, mis võiksid uudisteagentuuride omanike tuludele negatiivset mõju avaldada, võivad jääda kajastamata.

  • VALITSUSED. Paljud uudised, millest me meedia vahendusel kuuleme, on seotud poliitikute ja nende tegevusega. Valitsused tahavad veenda rahvast, et see toetaks nende poliitikat ja esindajaid. Kuna meedia saab infot ka valitsuselt, teevad ajakirjanikud ja valitsuse pressitöötajad aeg-ajalt teineteisega koostööd.

  •  REKLAAM. Enamikes riikides tuleb meediakanalitel oma äritegevuse jätkamiseks tulu teenida. Suurema osa sellest teenivad nad reklaamiga. Ameerika Ühendriikides moodustab ajakirjade käibest reklaamitulu ligi 50—60 protsenti, ajalehtede käibest 80 protsenti ning kommertstelevisiooni ja -raadio käibest 100 protsenti. Mõistagi ei soovi reklaami tellijad toetada saateid ja väljaandeid, mis heidavad ebasoodsat valgust nende toodetele või toimimisviisidele. Kui neile uudistekanalis edastatav ei meeldi, kasutavad nad reklaamimiseks mõnda teist vahendajat. Seda teades võivad toimetajad maha vaikida uudislugusid, mis heidaksid nende sponsoritele halba valgust.

  • EBAAUSUS. Mitte kõik reporterid pole ausad. Mõned ajakirjanikud mõtlevad ise lugusid välja. Näiteks mõni aasta tagasi tahtis üks Jaapani reporter kirjutada sellest, kuidas sukeldujad Okinawas korallriffe rikuvad. Kui ta rüüstatud koralle ei leidnud, lõhkus ta ise mõningaid ning tegi seejärel kahjustustest pilte. Vaatajaid petetakse ka fotode töötlemisega. Fototöötlusprogrammid muutuvad järjest võimekamaks ning mõningaid võltsinguid on peaaegu võimatu tuvastada.

  • VAATENURK. Isegi kui faktid peavad paika, sõltub ajakirjaniku vaatenurgast see, kuidas neid esitatakse. Milliseid tõiku peaks uudisloos mainima ja milliseid mitte? Oletagem, et jalgpallimeeskond kaotab mängu kahe väravaga. See on fakt. Ent lugu kaotuse põhjustest võib ajakirjanik rääkida mitme nurga alt.

  • VÄLJAJÄTT. Põnevat lugu kokku pannes, jätavad ajakirjanikud sageli välja need detailid, mis tooksid loosse keerulisi küsimusi või lahendamata probleeme. Selle tagajärjel tähtsustatakse osa fakte üle, teiste tähtsust aga vähendatakse. Kuna teleankrutel ja reporteritel tuleb sageli rääkida mitmetahuline lugu minuti või paariga, võidakse olulistest detailidest lihtsalt üle libiseda.

  •  KONKURENTS. Telejaamade arvu mitmekordistumine viimastel aastakümnetel on toonud kaasa selle, et üht telekanalit vaadatakse märgatavalt lühemat aega. Vaatajate tähelepanu hoidmiseks on telejaamad sunnitud pakkuma neile midagi meelahutuslikku ja uudset. Seda suundumust kommenteerides märgib raamat „Media Bias”: „[Tele]uudistest on saanud jooksvad slaidiprogrammid, kuhu valitakse šokeerivaid või meelierutavaid pilte, ning uudislugude pikkust kahandatakse vastavalt vaatajate järjest lühenevale keskendumisvõimele.”

  • EKSIMUSED. Kuna ajakirjanikudki on vaid inimesed, teevad ka nemad vigu. Valesti kirjutatud sõna, valesse kohta pandud koma, viga lauseehituses — kõik need võivad lause mõtet moonutada. Võib juhtuda, et fakte ei kontrollita hoolikalt. Ka numbrid võivad saada komistuskiviks ajakirjanikule, kes kiirustab, et lugu tähtajaks valmis saada, ning arvust 10 000 võib kergesti saada 100 000.

  • VALED JÄRELDUSED. Täpne reporteritöö polegi nii lihtne kui võiks arvata. Mis paistab tõena täna, võib juba homme osutuda valeks. Näiteks kunagi arvati, et maakera asub päikesesüsteemi keskpunktis. Nüüd aga teame, et maa tiirleb ümber päikese.

 Vaja läheb tasakaalu

Kuigi on mõistlik mitte uskuda kõike, mida me uudistest loeme, ei tuleks sellest järeldada, et me ei võiks üldse midagi uskuda. Kuldseks keskteeks on olla mõistlikul määral ettevaatlik, kuid samas avatud suhtumisega.

Piibel ütleb: „Eks kõrv proovi läbi sõnad, nagu keel maitseb toitu?” (Iiob 12:11, UM). Toome ära mõned nõuanded, mis aitavad läbi proovida sõnu, mida me kuuleme ja loeme.

  • EDASTAJA. Kas uudist edastav isik või organisatsioon on usaldusväärne ja autoriteetne? Millise mainega on saade või väljaanne — kas selle sisu on tõsiseltvõetav või pigem kõmuline? Kes seda uudistekanalit rahastab?

  • ALLIKAD. Kas on näha, et tehtud on põhjalikku uurimistööd? Kas lugu põhineb vaid ühel allikal? Kas allikad on usaldusväärsed, ausad ja erapooletud? Kas need esindavad eri vaatenurki või on need valitud toetama vaid üht seisukohta?

  • EESMÄRK. Mõtle sellele, kas uudisel on peamiselt informeeriv või meelelahutuslik eesmärk? Kas selle abil püütakse midagi müüa või mingit ideed toetada?

  • TOON. Kui uudisloo toon on ärritunud, tige või äärmiselt kriitiline, annab see aimu sellest, et tegu on pigem rünnaku kui kaalutletud väidetega.

  • KOOSKÕLA. Kas esitatud faktid on kooskõlas teistes artiklites või uudistes leiduvate faktidega? Kui uudislood on omavahel vastuolus, annab see põhjust ettevaatlikkuseks.

  • AJAKOHASUS. Kas info on piisavalt värske? Miski, mida peeti õigeks 20 aastat tagasi, võib olla tänaseks juba kõrvale heidetud. Teisalt, kui tegemist on pommuudisega, võib selles sisalduv info olla puudulik ja ühekülgne.

Seega, kas ajakirjandust võib usaldada? Meil tasub kuulda võtta Saalomoni tarka nõuannet: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme” (Õpetussõnad 14:15).