Selle ajakirja väljaandjad, Jehoova tunnistajad, on poliitiliselt neutraalsed (Johannese 17:16; 18:36). Kuigi järgnevas artiklis tuuakse näiteid mõnedest protestiaktsioonidest, ei eelista see artikkel üht rahvust teisele ega võta seisukohta poliitilistes küsimustes.

OLI 2010. aasta 17. detsember, kui Mohamed Bouazizi kannatus katkes. See 26-aastane Tuneesia tänavakaupmees püüdis leida endale paremat töökohta, kuid tulutult. Tema nördimust süvendas teadmine, et võimuesindajad olid korrumpeerunud ja nõudsid pistist. Tol hommikul konfiskeerisid ametnikud temalt pirni-, banaani- ja apelsinilaadungi. Kui nad võtsid ära ka tema kaalud, hakkas Mohamed vastu, mille eest mõnede tunnistajate sõnul üks naispolitseinik talle kõrvakiilu andis.

Alandatud ja vihane Mohamed läks lähedalasuvasse valitsusasutusse kaebust esitama, kuid teda ei võetud jutule. Hoone ees olevat ta hüüdnud: „Kuidas ma siis teie arvates oma pere eest hoolitsema peaksin?” Olles end bensiiniga üle kallanud, tõmbas ta tikku. Vähem kui kolm nädalat hiljem suri ta saadud põletushaavadesse.

Mohamed Bouazizi meeleheitlik tegu leidis tugevat vastukaja nii Tuneesias kui ka mujal. Paljud arvavad, et tema tegu vallandas ülestõusu, mis kukutas Tuneesia valitsuse. Peagi levis protestilaine ka teistesse araabia maadesse. Euroopa Parlament andis 2011. aastal Bouazizile ja veel neljale inimesele Sahharovi-nimelise auhinna mõttevabaduse eest ning Londoni päevaleht „The Times”  nimetas Bouazizi aasta inimeseks 2011.

Nagu eelnev näide kinnitab, võib protestiavaldusel olla väga suur mõju. Kuid mis on hiljutise protestilaine sügavamad tagamaad? Kas probleemidele on ka teistsugune lahendus?

Miks sellised protestilained tekivad?

Paljude protestiaktsioonide sütitajateks on järgmised tegurid.

  • Rahulolematus ühiskondlike süsteemidega. Kui inimesed tunnevad, et valitsus ja majandus teenivad nende huve, pole protestiaktsioonideks põhjust — inimestel on võimalik kasutada olemasolevaid süsteeme probleemide lahendamiseks. Teisalt, kui nad tunnevad, et need süsteemid on korrumpeerunud, toimivad ebaõiglaselt ning soosivad vaid väheseid väljavalituid, on olukord protestimiseks küps.

  • Vallandaja. Sageli ajendab inimesi tegutsema mingi sündmus, mis paneb nad tundma, et neil on vaja kõrvaltvaataja rollist välja astuda ja ohjad enda kätte haarata. Näiteks Mohamed Bouazizi tegudest said tõuke Tuneesia massirahutused. Aktivist Anna Hazare korruptsioonivastane näljastreik Indias vallandas tema poolehoidjate protesti 450 linnas ja külas.

Piibel andis juba ammu teada, et „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Korruptsioon ja ebaõiglus on praegu veelgi laialdasemalt levinud kui ajal, mil need sõnad kirja pandi. Tänapäeval mõistavad inimesed üha selgemini, kuidas poliitilised ja majanduslikud süsteemid on neid alt vedanud. Nutitelefonide, interneti ja ööpäevaringsete uudistekanalite tõttu võivad isegi kõrvalistes kohtades toimuvad sündmused panna tegutsema suuri inimmasse.

Mida on protestidega saavutatud?

Rahvarahutuste pooldajad tooksid välja järgmisi saavutusi.

  • Vaesed on saanud kergendust. Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis Chicagos toimus 1930. aastate suure depressiooni ajal niinimetatud üürimäss. Selle tulemusel peatasid ametnikud inimeste eluruumidest väljatõstmise ning otsisid mõnele mässus osalenule töö. Samasuguste protestiavalduste tulemusel New Yorgis sai oma koju naasta 77 000 väljatõstetud perekonda.

  • Ebaõiglusele on juhitud tähelepanu. Montgomerys Alabama osariigis 1955/56. aastal toimunud linnabusside boikoti tulemusel muudeti seadust, mille järgi pidid mustad valgetest eraldi istuma.

  • On peatatud ehitusprojekte. 2011. aasta detsembris  protestisid kümned tuhanded inimesed Hongkongi lähistele rajatava söeküttega elektrijaama vastu, kuna nad olid mures võimaliku reostuse pärast. Selle tulemusel ehitusprojekt peatati.

Kuigi mõned protestijad võivad oma eesmärgid saavutada, pakub Jumala kuningriik paremat lahendust

Muidugi ei saavuta meeleavaldajad alati seda, mida tahavad. Näiteks võivad juhid järeleandmiste tegemise asemel meeleavaldused hoopis maha suruda. Hiljuti ütles ühe Lähis-Ida riigi president sealse protestiliikumise kohta: „Sellele tuleb vastata raudse rusikaga.” Rahutuste käigus on surma saanud tuhandeid inimesi.

Isegi kui meeleavaldajad saavutavad soovitud tulemusi, kaasnevad nendega alati uued probleemid. Mees, kes aitas kukutada ühe Aafrika riigi valitsejat, rääkis ajakirjale „Time” uuest režiimist: „See oli justkui utoopia, mis otsekohe kaoseks muutus.”

Kas on paremaid lahendusi?

Paljud tuntud inimesed peavad rõhuvale režiimile vastuhakku oma moraalseks kohustuseks. Näiteks endine Tšehhi president Václav Havel, kes oli inimõiguste eest võitlemise pärast aastaid vangis, kirjutas 1985. aastal: „Kui [dissident] võib üldse midagi ohverdada, on see ta oma elu. Ja ta teeb seda lihtsalt põhjusel, et pole ühtki muud võimalust seista  selle eest, mida ta õigeks peab.”

Havel justkui nägi oma sõnadega ette Mohamed Bouazizi ja teiste meeleheitlikke tegusid. Ühes Aasia riigis on kümned inimesed end põlema süüdanud, protesteerimaks religioossete ja poliitiliste repressioonide vastu. Kirjeldamaks tundeid, mis viivad niisuguste äärmuslike tegudeni, ütles üks mees ajakirjale „Newsweek”: „Meil pole relvi. Me ei taha teistele viga teha. Mida muud meil siis üle jääb?”

Piibel pakub lahendust ebaõiglusele, korruptsioonile ja rõhumisele. See räägib, kuidas Jumala taevane valitsus asendab läbikukkunud poliitilised ja majanduslikud süsteemid, mis on ajendanud inimesi protestima. Selle valitsuse juhi kohta käib prohvetiennustus: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast” (Laul 72:12, 14).

Jehoova tunnistajad usuvad, et Jumala kuningriik on ainus valitsus, mis suudab tagada rahu kogu maailmas (Matteuse 6:9, 10). Seetõttu ei võta Jehoova tunnistajad osa protestiavaldustest. Kas mõte, et Jumala valitsus suudab kõrvaldada kõik protestimise põhjused, on ebarealistlik? Nii võib tunduda. Siiski on paljud hakanud Jumala valitsust usaldama. Miks mitte uurida, millel see usaldus põhineb?