VÕIB-OLLA on sul koduse kasvatuse või kultuurikeskkonna tõttu kujunenud arvamus, et usust ei sobi rääkida väljaspool kodu või kirikut. Seetõttu võib sind ärritada, kui keegi võõras tuleb, Piibel käes, su koduuksele. Mõnel on selline seisukoht kujunenud religiooniajaloos toimunud vägivallategude tõttu, mida õigustati kui hingede päästmist.

Paljude rahvaste ajalugu räägib inimeste massilisest usule pööramisest, mida ei ajendanud mitte armastus Kristuse vastu, vaid terav mõõk. Paljud inimesed pigem varjasid ennast, lahkusid kodust ja riigist või isegi kaotasid oma elu — mõned isegi põletati tuleriidal —, kui lasid end tagakiusajate usku pöörata.

Inspireeritud kirjutised Piiblis ei toeta sellist sunniviisil usule pööramist. Kas see välistab täielikult oma religioossetest uskumustest teistele rääkimise? Piibel vastab sellele küsimusele.

Õpetamine meelevallaga

Kõigepealt vaadelgem Jeesus Kristuse eeskuju. Ta oli meisterlik õpetaja, kes mõjutas oma kuulajate elu (Johannese 13:13, 15). Mäejutluses õpetas ta lihtsalt, kuid jõuliselt. Tulemuseks oli see, et tema kuulajad ”hämmastusid tema õpetusest; sest ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald” (Matteuse 7:28, 29). Pea 2000 aastat hiljem mõjutab tema õpetuste uurimine ikka veel inimeste elu. Seda seisukohta kinnitades märkis professor Hans Dieter Betz, et ”mäejutluse mõjujõud ületab kaugelt judaismi ja kristluse või isegi lääne kultuuri piirid”.

Jeesus andis vahetult enne taevasseminekut käsu, millega ta kinnitas, et pärast tema surma jätkub tema alustatud õpetamistöö ning et see läheb väga hästi (Johannese 14:12). Ta õpetas oma jüngreid minema kõigist rahvastest inimeste juurde, ”neid õpetades pidama kõike”, mida ta oli käskinud. Selle ülesande esmast eesmärki selgitas Jeesus sealsamas: ’Minge siis ja tehke jüngreid’ (Matteuse 28:19, 20, meie kursiiv; Apostlite teod 1:8).

Vaadelgem ka apostel Pauluse näidet. Pärast kristlaseks saamist ei kartnud ta sugugi rääkida oma vastleitud usust (Apostlite teod 9:17—19, 22). Paulusel oli tavaks rääkida sünagoogides, ”selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma”. Osavalt ’arutles ja väitles ta nendega Pühakirja üle’, et ”veenda nii juute kui ka kreeklasi”. Ühe teatmeteose järgi tähendab  siin vastega ”veenma” tõlgitud sõna ’teisele arvamusele viimist arutlemise või moraalsete kaalutluste esitamise teel’. Pauluse veenva arutlemise tulemusena öeldi, et ta ”veenab ja juhib kõrvale rohkesti rahvast” (Apostlite teod 15:3; 17:1—4, 17; 18:4, meie kursiiv; 19:26; EP 97).

Kas sundimine või veenmine?

Tänapäeval on sunniviisilise usulepööramise kohta kasutatud terminit ”proselütism”. Piibel ei toeta sellist toimimisviisi. See õpetab, et inimesed on loodud vaba tahtega isikuteks ning neil on võimalus ja vastutus otsustada, kuidas nad elavad. See hõlmab ka selle otsustamist, kuidas nad kummardavad Jumalat (5. Moosese 30:19, 20; Joosua 24:15).

Jeesus austas seda Jumala antud õigust ega kasutanud kunagi oma erakordset väge ja meelevalda, et kedagi sundida tema õpetusi omaks võtma (Johannese 6:66—69). Ta ergutas oma kuulajaid loogilise arutelu, näidete ja seisukohta selgitavate küsimustega, et puudutada nende südant (Matteuse 13:34; 22:41—46; Luuka 10:36). Jeesus õpetas oma jüngreid suhtuma teistesse samasuguse lugupidamisega (Matteuse 10:14).

On ilmne, et Paulus järgis kuulutustööl Jeesust. Kui ta veenis oma kuulajaid Pühakirja üle arutledes, arvestas ta teiste tunnete ja seisukohtadega (Apostlite teod 17:22, 23, 32). Ta mõistis, et vaid armastus Jumala ja Kristuse vastu on see, mis ajendab inimest Loojat teenima (Johannese 3:16; 21:15—17). Igal inimesel tuleb selles küsimuses isiklik otsus langetada.

Isiklik otsus

Suuri elutähtsaid otsuseid — missugune maja endale osta, kus töötada, kuidas kasvatada lapsi — ei langeta mõistlik inimene mingi hetketuju ajel. Ta ehk uurib olemasolevaid võimalusi, mõtiskleb valikute üle ja ilmselt küsib ka nõu. Alles pärast nende küsimuste kaalutlemist langetab ta otsuse.

Selle otsustamine, kuidas teenida Jumalat, väärib rohkem aega ja pingutamist kui ükski teine otsus meie elus. See mõjutab meie elu juba praegu, ja mis veelgi tähtsam, see mõjutab meie igavese elu väljavaadet tulevikus. Esimesel sajandil elanud Beroia kristlased mõistsid seda hästi. Kuigi Paulus isiklikult selgitas neile head sõnumit, uurisid nad iga päev hoolikalt Pühakirja, et teha kindlaks, kas see vastab ikka tõele. Selle tulemusena ”uskusid nüüd paljud neist” (Apostlite teod 17:11, 12).

Tänapäeval jätkavad Jehoova tunnistajad õpetamist ja inimeste jüngriteks tegemise tööd, mille seadis sisse Jeesus (Matteuse 24:14). Nad peavad lugu teiste inimeste õigusest oma religioonile. Selles küsimuses aga, kas jagada oma religioosseid uskumusi teistega, järgivad nad Piiblit. Nad arutlevad ausameelselt Pühakirja põhjal ning suhtuvad sellesse kui elupäästvasse töösse (Johannese 17:3; 1. Timoteosele 4:16).