ENAM kui 2300 aastat tagasi elanud Aristoteles andis olulise panuse teadusesse ja filosoofiasse. Tema tööd pakuvad inimestele siiani huvi ning neid on põhjalikult uuritud ja tõlgitud paljudesse keeltesse. Ajalooprofessor James MacLachlan kirjutas: „Aristotelese arusaamad loodusest domineerisid euroopalikus mõtteviisis peaaegu 2000 aastat.” Mõned Aristotelese seisukohad mõjutasid koguni katoliiklikke ja protestantlikke õpetusi, samuti islamit.

Laialdased huvid

Aristoteles kirjutas astronoomiast, bioloogiast, eetikast, keelest, kodanikuõigustest, kunstist, liikumisest, loogikast, luulekunstist, magnetismist, metafüüsikast, naudingutest, poliitikast, psühholoogiast ja retoorikast ning ka hingest, mida ta pidas surelikuks. Ent kõige enam kuulsust on talle toonud tema tööd bioloogia ja loogika vallas.

Vana-Kreeka õpetlased püüdsid loodust lahti seletada, tuginedes vaatlustele, deduktsioonile ja loogikale. Võttes aluseks need ilmselgena näivad tõed, arvasid nad, et kui nad hoolikalt nende tõdede üle mõtlevad, jõuavad nad õigete järeldusteni.

Sellisest printsiibist lähtudes jõudsid nad mitmete õigete järeldusteni, näiteks selleni, et universumis valitseb kord. Paraku oli nende vaatlusvõime ilma abivahenditeta piiratud, mistõttu paljud mõttetargad, kaasa arvatud Aristoteles, sattusid eksiteele. Näiteks arvasid nad, et planeedid ja tähed tiirlevad ümber maa. Tollal oli see endastmõistetav tõde. „Nii kaine mõistus kui ka kogemus näis kinnitavat kreeka arusaama geotsentrilisest  maailmasüsteemist,” öeldakse raamatus „The Closing of the Western Mind”.

Sel eksiarvamusel poleks arvatavasti nii suurt mõju olnud, kui see oleks jäänud pelgalt teaduse valdkonda. Aga see ei jäänud.

Katoliku kirik ja Aristoteles

Keskaegses nii-öelda kristlikus Euroopas saavutasid mõningad Aristotelese õpetused üldtunnustatud tõe staatuse, mis tähendab, et nende õigsuses ei kaheldud. Roomakatoliku teoloogid, eriti Aquino Thomas (u 1224– 1274), võtsid Aristotelese ideed oma teoloogiasse üle. Seega sai Aristotelese arusaamast, et liikumatu maa asub universumi keskel, katoliku dogma. Selle õpetuse võtsid omaks ka protestandi usujuhid, näiteks Calvin ja Luther, kelle sõnul põhines see Piiblil. (Vaata kasti „ Nad lugesid Piiblist välja seda, mida seal polnud”.)

Mõningad Aristotelese õpetused saavutasid üldtunnustatud tõe staatuse.

„Mõnes valdkonnas olid ... [Aristotelese õpetused] ja katoliku õpetused niisama hästi kui eristamatud,” kirjutas ajaloolane Charles Freeman. Öeldakse, et Aquino Thomas nii-öelda ristis Aristotelese katoliku usku. Pigem aga, nagu kirjutas Freeman, „pöördus Aquino Thomas aristotelismi”. Ja võiksime lisada, et teatud mõttes tegi seda ka kirik. Näiteks itaalia astronoom ja matemaatik Galileo Galilei, kes söandas esitada vaatlustel põhinevaid tõendeid selle kohta, et maa tiirleb ümber päikese, pidi ilmuma inkvisitsioonikohtu ette ja teda sunniti oma seisukohast lahti ütlema. * Paradoksaalsel kombel oli Aristoteles arvamusel, et teaduslik teadmine on progressiivne ja aldis korrektiividele. Oleks vaid kirikud võtnud omaks sama seisukoha!

^ lõik 11 Lisainfot leiab artiklist „Galilei kokkupõrge kirikuga”, mis ilmus ajakirjas Ärgake!, 22. aprill 2003.