TSIKAADE, putukaid, kes meenutavad välimuselt rohutirtse, võib leida igalt mandrilt, välja arvatud Antarktiselt. Kuid üksnes Kirde-Ameerikas elavad perioodiliselt kasvavad tsikaadid, kes on juba pikka aega köitnud bioloogide tähelepanu.

Mõtteainet. Kevadel ilmuvad vaid paariks nädalaks ühtäkki välja miljonid tsikaadid. Selle lühikese aja jooksul, mil neid näha võib, nad kestuvad, laulavad kõrvulukustavalt, lendavad ringi, paarituvad ja siis surevad. Hämmastaval kombel ilmub järgmine põlvkond välja alles 13 või 17 aasta pärast, sõltuvalt liigist. Mis nende putukatega vahepeal toimub?

Kõigepealt mõelgem perioodiliselt kasvavate tsikaadide ebatavalisele elutsüklile. Umbes nädal pärast väljailmumist tsikaadid paarituvad, misjärel emased munevad puuokste koore alla 400–600 muna. Peagi pärast seda putukad surevad. Mõne nädala jooksul langevad munadest koorunud vastsed maapinnale ja kaevuvad pinnasesse. Nii algab nende elu maa all, kus nad veedavad puude ja põõsaste juurtelt mahla imedes järgmised 13 või 17 aastat. Seejärel tõusevad nad maapinnale ning algab uus tsükkel.

Ajakirjas Nature öeldakse, et tsikaadide keeruline elutsükkel on „teadlasi juba sajandeid kimbatusse ajanud. ... Veel praegugi püüavad entomoloogid aru saada, kuidas küll nende putukate omapärane elutsükkel välja arenes”. See on loomariigis pretsedenditu nähtus.

Mida sina arvad? Kas tsikaadide hämmastav elutsükkel on evolutsiooni tagajärg või on see kellegi kavandatud?