OMA karjääri alguses töötas dr Fan Yu Pekingi lähedal asuvas Hiina aatomienergia instituudis matemaatikateadurina. Tol ajal oli ta ateist ning uskus evolutsiooniteooriat. Praegu aga usub dr Yu, et elu on kavandanud ja loonud Jumal. Ärgake! esitas talle mõned küsimused tema usu kohta.

Rääkige palun natuke oma taustast.

Olen sündinud 1959. aastal Hiinas Jiangxi provintsis Fuzhou linnas. Kui olin 8-aastane, mõjutas meie riiki programm, mida hiljem hakati nimetama kultuurirevolutsiooniks. Minu isa oli ehitusinsener ning talle anti korraldus ehitada ühte kaugesse ja inimtühja piirkonda raudtee. Aastaid sai ta meil külas käia vaid korra aastas. Mu ema oli kooliõpetaja ning me elasime tol ajal sellessamas koolis, kus ta tunde andis. 1970. aastal tuli meil kolida Linchuanis asuvasse Liufangi, mis oli tollal vaene kõrvaline küla, kus nappis toitu.

Mida teie peres usuti?

Minu isa jättis religioon ja poliitika külmaks. Ema oli budist. Koolis õpetati, et elu arenes looduslike protsesside tulemusena, ning ma uskusin õpetajaid.

Miks hakkas teile matemaatika huvi pakkuma?

Matemaatika köitis mind, kuna seal otsitakse tõde loogiliste arutluskäikude abil. Astusin ülikooli peagi pärast seda, kui revolutsiooni juht Mao Zedong 1976. aastal suri. Valisin põhiaineks matemaatika. Magistrikraad käes, sai minu esimeseks tööks tuumareaktorite ehituse jaoks matemaatilise uurimistöö tegemine.

Milline oli teie esmamulje Piiblist?

1987. aastal läksin Ameerika Ühendriikidesse, et saada doktorikraad Texase A&M-i ülikoolis. Ma teadsin, et Ameerikas usuvad paljud inimesed Jumalasse ning loevad Piiblit. Lisaks olin kuulnud, et Piiblis on kirjas palju praktilist tarkust. Seega otsustasin seda ka ise lugeda.

Piibli õpetused tundusid kasulikud. Ent mõnest kohast oli  raske aru saada ning peagi jätsin lugemise katki.

Mis taassütitas teie huvi Piibli vastu?

Mõte Loojast oli mulle uus, niisiis otsustasin seda teemat lähemalt uurida.

Aastal 1990 tuli üks Jehoova tunnistaja minu ukse taha ja näitas mulle, mida head räägib Piibel inimkonna tuleviku kohta. See naine korraldas asjad nii, et üks abielupaar hakkaks minu juures käima ja aitaks mul Piiblist aru saada. Mu naine Liping, kes oli ateist nagu minagi ning oli Hiinas olles keskkoolis füüsikat õpetanud, hakkas hiljem samuti Piiblit uurima. Saime teada, mida öeldakse Piiblis elu päritolu kohta. Mõte Loojast oli mulle uus, niisiis otsustasin seda teemat lähemalt uurida.

Mida te siis täpsemalt tegite?

Matemaatikuna olen harjunud arvutama sündmuste esinemise tõenäosust. Teadsin, et elu iseeneslikuks tekkeks peavad valgud juba olemas olema. Niisiis üritasin arvutada valgu tekkimise tõenäosust protsessis, mida keegi ei juhi. Valgud on teadaolevalt ühed keerukamad molekulid ning elusrakkudes võib olla tuhandeid eri tüüpi valke, mis teevad omavahel tihedat koostööd. Mõistsin nagu paljud teisedki, et valgu iseeneslik moodustumine on nii ebatõenäoline, et võiks öelda lausa võimatu. Ma pole evolutsiooniteooria kohta lugenud midagi sellist, mis annaks rahuldava vastuse küsimusele, kuidas saavad need ülimalt keerulised molekulid ise ennast luua – rääkimata veel elussüsteemidest, kuhu need molekulid lahutamatult kuuluvad. Minu arust osutasid faktid Looja olemasolule.

Mis teid veenis, et Piibel on Jumalalt?

Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides sain teada, et selles raamatus on mitmeid üksikasjalikke ennustusi, mis on täide läinud. Samuti tundsin oma elus, kui kasulikud on Piibli põhimõtted. Ma imestasin, kuidas on võimalik, et tuhandeid aastaid tagasi elanud piiblikirjutajad panid kirja tarkusesõnu, mis on siiani praktilised. Pisitasa mõistsin, et Piibel on Jumala sõna.

Mis teid veel veenab, et on olemas Looja?

Kui mõtlen eluslooduse keerukusele, siis ei jää mul muud üle, kui uskuda Loojasse. Praegu töötan tarkvara arhitektina ning sageli hämmastab mind, kuidas meie aju ületab igasugused arvutiprogrammid. Näiteks meie aju võime tuvastada kõnet on midagi täiesti erakordset. Enamik meist suudab ilma suurema vaevata kõnest aru saada, isegi kui lause jääb poolikuks, selles on naeru, köhatamist, kokutamist, kui seda segab taustamüra või kaja, see tuleb moonutatult läbi telefoni või kui räägitakse aktsendiga. Võib tunduda, et selles pole midagi märkimisväärset. Kuid tarkvara arhitektide arvates on. Isegi parim kõnetuvastustarkvara jääb mäekõrguselt alla inimese ajule.

Erinevalt keerukatest arvutitest suudab meie aju teha vahet emotsioonidel, tuvastada kõnes olevat aktsenti ning teha kindlaks kõneleja tema häälele omaste tunnuste järgi. Tarkvara arhitektid töötavad selle kallal, et arvutid suudaks jäljendada inimese aju võimet häält tuvastada. Nii tehes uurivad nad tegelikult Jumala kätetööd.