Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 35. PEATÜKK

Me võime surnuist üles tõusta!

Me võime surnuist üles tõusta!

KUI me sureme, kas siis Jumal tahab meid üles äratada ehk uuesti ellu tagasi tuua? — Iiob, kes oli hea inimene, uskus, et Jumal tahab seda. Kui Iiob arvas, et ta hakkab surema, ütles ta Jumalale: ”Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle.” Iiob ütles, et Jehoova Jumal igatseks ehk tahaks väga teda ellu äratada (Iiob 14:14, 15).

Jeesus on täpselt oma Isa, Jehoova Jumala moodi. Ta tahab meid aidata. Kui üks pidalitõbine ütles talle: ”Kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha”, vastas Jeesus: ”Ma tahan!” ning tegi mehe pidalitõvest terveks (Markuse 1:40—42).

Kuidas Jehoova näitas, et ta armastab lapsi?

Jeesus õppis oma Isa eeskujul lapsi armastama. Kaua aega tagasi lasi Jehoova oma kahel teenijal kaks last ellu äratada. Eelija palus, et Jehoova ärataks üles poisi, kelle ema oli Eelijat hästi kohelnud. Ja Jehoova tegi seda. Samuti äratas Jehoova  üles ühe väikese poisi oma sulase Eliisa kaudu (1. Kuningate 17:17—24; 2. Kuningate 4:32—37).

Kas pole imetore teada, et Jehoova armastab meid nii väga? — Ta ei mõtle meie peale vaid siis, kui oleme elus. Ta mäletab meid ka siis, kui peaksime surema. Jeesus rääkis, et tema Isa jaoks on surnud inimesed, keda ta armastab, otsekui elavad! (Luuka 20:38.) Piibel ütleb, et ”ei surm ega elu, ei käesolev ega tulev või meid lahutada Jumala armastusest” (Roomlastele 8:38, 39).

Kui Jeesus oli maa peal, näitas ta, et Jehoova hoolib lastest. Küllap sa mäletad, kuidas Jeesus võttis aega selleks, et rääkida lastele Jumalast. Kas sa teadsid aga ka seda, et Jeesus Jumala antud väe abil lapsi surnuist üles äratas? — Vaatame, kuidas Jeesus äratas üles Jairuse-nimelise mehe 12-aastase tütre.

Jairus elab koos oma naise ja ainsa lapsega Galilea järve lähedal. Ühel päeval jääb tüdrukuke väga haigeks. Jairus mõistab, et varsti ta tütar sureb. Nüüd tuleb Jairusele meelde Jeesus — see imeline mees, kelle kohta käivad jutud, et ta suutvat inimesi tervendada. Jairus läheb teda otsima. Ta leiab Jeesuse Galilea järve kaldalt suurt rahvahulka õpetamas.

Jairus teeb endale läbi rahvasumma teed ja langeb Jeesuse ette põlvili. Ta ütleb Jeesusele: ”Mu tütreke on väga haige. Palun kas sa saaksid tulla ja teda aidata? Ma palun väga, et sa tuleksid.” Sedamaid läheb Jeesus temaga kaasa. Rahvahulk, kes on Suure Õpetaja juurde tulnud, järgneb neile. Kui nad on mõnda aega teel olnud, tulevad neile Jairuse majast vastu mehed, kes ütlevad Jairusele: ”Su tütar on surnud, mis sa enam õpetajat tülitad?”

Jeesus kuuleb, mida mehed ütlevad. Ta teab, kui väga võib ainsa lapse kaotus Jairust kurvastada. Seepärast ütleb ta Jairusele:  ”Ära karda. Usu Jumalasse ja su tütrega läheb kõik hästi.” Nad lähevad edasi, kuni jõuavad Jairuse majja. Sinna on saabunud perekonnasõbrad, kes kõik nutavad. Nad on kurvad, sest nende väike sõber on surnud. Kuid Jeesus ütleb neile: ”Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!”

Jeesuse sõnade peale hakkavad inimesed naerma. Nad teavad, et tüdruk on surnud. Mis sa arvad, miks siis Jeesus ütleb, et ta magab? — Mis sa arvad, mida ta tahab sellega inimestele õpetada? — Ta tahab aidata neil mõista, et surm on nagu sügav uni. Ta tahab neile õpetada, et Jumala väe abil võib tema äratada surnud inimese ellu sama lihtsalt, nagu meie võime äratada kellegi unest.

Mida Jairuse tütre ülesäratamise lugu meile õpetab?

Jeesus laseb majast lahkuda kõigil peale apostel Peetruse, Jakoobuse ja Johannese ning tüdrukukese isa ja ema. Siis läheb ta lapse juurde. Ta võtab tema käest kinni ja ütleb: ”Tütarlaps, tõuse üles!” Otsekohe tõuseb tüdruk püsti ja hakkab kõndima! Tema isa ja ema süda on tulvil rõõmu (Markuse 5:21—24, 35—43; Luuka 8:40—42, 49—56).

 Mõtle nüüd sellele. Kui Jeesus suutis äratada ellu selle tütarlapse, kas ei suuda ta siis äratada ka teisi? — Mis sa arvad, kas ta ka teeb seda kunagi? — Jah, teeb küll. Jeesus ütles: ”Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad mu häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29).

Mis sa arvad, kas Jeesus tahab inimesi üles äratada? — Üks teine näide Piiblist aitab meil sellele küsimusele vastata. See, mis toimus ühel päeval Naini linna lähedal, näitab, kuidas Jeesus suhtub leinavatesse inimestesse.

Üks naine on koos suure rahvahulgaga oma poja matuserongkäigus, mis väljub Naini linnast. Naise mees on juba varem surnud ja nüüd on surnud ka tema ainuke laps. Naine on ääretult õnnetu! Kui ta poja surnukeha linnast välja kantakse, tuleb teda saatma palju Naini elanikke. Naine nutab ja keegi ei suuda teda millegagi lohutada.

Sel päeval on Jeesus oma jüngritega juhtumisi Naini lähedal. Linnaväravate juures kohtuvad nad rahvahulgaga, kes läheb naise poega matma. Kui Jeesus näeb naist nutmas, hakkab tal temast kahju. Naise kurbus liigutab ta südant. Jeesus tahab teda aidata.

Seepärast ütleb ta naisele hellalt, kuid kindlusega, mis paneb naise teda kuulama: ”Ära nuta enam!” Jeesuse olek ja käitumine on selline, et rahvas jääb teda uudishimulikult vaatama. Kui Jeesus surnukeha juurde astub, imestavad nad, mida ta küll teha kavatseb. Jeesus käsib: ”Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!” Otsekohe tõusebki noormees istukile ja hakkab rääkima! (Luuka 7:11—17.)

Mõelda vaid, mida ta ema võib tunda! Mis tunne sul oleks,  kui saaksid tagasi mõne armsa inimese, kes on surnud? — Kas see ei näita, et Jeesus tõesti armastab inimesi ja tahab neid aidata? — Mõtle, kui imetore võib olla elluäratatud inimesi Jumala uues maailmas vastu võtta! (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4.)

Mida selle naise ainsa lapse ülesäratamine näitab?

Nende hulgas, kes siis üles äratatakse, on ka meie tuttavad, kaasa arvatud lapsed. Me tunneme nad ära, just nagu Jairus tundis ära oma tütre, kelle Jeesus ellu äratas. Üles äratatakse ka inimesi, kes on surnud sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Jumal ei unusta neid lihtsalt selle pärast, et nad elasid väga ammu.

Kas pole imetore teada, et Jehoova Jumal ja tema Poeg Jeesus armastavad meid nii palju? — Nad tahavad, et me elaksime mitte ainult mõned üksikud aastad, vaid igavesti!

Loe, millise imelise lootuse Piibel meile surnute kohta annab: Jesaja 25:8; Apostlite teod 24:15 ja 1. Korintlastele 15:20—22.