Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 20. PEATÜKK

„Ma usun küll”

„Ma usun küll”

1. Kirjelda, mida Marta tundis ja miks.

MARTA silmade ees oli venna haud: koobas ja suur kivi koopa suu ees. Murekoorem tema südamel oli niisama raske kui see suur ja külm kivi. Marta ei suutnud ikka veel õieti uskuda, et tema kallist venda Laatsarust ei ole enam. Venna surmale järgnenud neli päeva olid möödunud justkui häguses uduvines kesk matuseliste nutuhääli ja kaastundeavaldusi.

2., 3. a) Mida Marta Jeesust nähes ilmselt tundis? b) Mida näitavad Marta kohta tema sõnad Jeesusele?

2 Ja nüüd seisis siin väikese mägilinna Betaania lähistel Marta ees Jeesus, Laatsaruse üks parimaid sõpru. Jeesuse nägemine kutsus Martas taas esile terava valu, kuna tema oli ainus inimene maailmas, kes oleks saanud Laatsarust aidata. Ometi leidis Marta koos Jeesusega olles veidi kergendust. Ta tundis, kuidas Jeesuse lahke pilk ja sügav empaatia tema südant soojendasid. Jeesus esitas Martale küsimusi, mis aitasid naisel keskenduda oma usule ülestõusmisse. Selle keskustelu ajal laususki Marta järgmised sõnad, ühed tähtsamad, mis on tema huulil kõlanud: „Ma usun küll, et sina oled Kristus, Jumala Poeg, kes maailma pidi tulema” (Joh. 11:27).

3 Nagu neist sõnadest on näha, oli Martal tugev usk. Isegi see vähene, mida Piibel temast räägib, õpetab nii mõndagi, mis aitab meil oma usku tugevdada. Et toimunust paremat pilti saada, mõtisklegem jutustuse üle, kus Piiblis esimest korda Martast räägitakse.

„Mures ja rahutu”

4. Mis mõttes oli Marta, Maarja ja Laatsaruse pere ebatavaline ning millised suhted olid neil Jeesusega?

4 Kõik, millest järgnevalt juttu tuleb, toimus mitu kuud varem, siis kui Laatsarus oli veel elus ja terve. Tema koju Betaaniasse oli saabumas kõige tähtsam külaline — Jeesus Kristus.  Laatsarus, Marta ja Maarja olid ebatavaline pere, sest kõik kolm täiskasvanud õde-venda elasid tõenäoliselt ühe ja sama katuse all. Mõned õpetlased on arvanud, et Marta võis olla neist kolmest vanim, sest tema näis olevat võõrustaja ning teda mainitakse paaril korral esimesena (Joh. 11:5). Pole teada, kas keegi neist oli ka abielus olnud. Igatahes said nad Jeesusega lähedasteks sõpradeks. Ajal, mil Jeesus kuulutas Judeas, kus ta koges palju vastupanu ja vaenulikkust, sai selle pere kodu tema tugipunktiks. Kindlasti hindas Jeesus seda rahusadamat väga.

5., 6. a) Miks oli Marta eriliselt hõivatud, kui Jeesus neile külla tuli? b) Kuidas suhtus Maarja võimalusse, mis tekkis siis, kui Jeesus nende pool oli?

5 Marta nägi palju vaeva, et külalised end nende kodus igati hästi tunneksid. Tegusa ja toimekana olid tal käed-jalad tihtilugu tööd täis. Too päev, mil Jeesus neile külla tuli, polnud erand. Martal oli soov teha sellele erilisele külalisele mitmesugustest roogadest koosnev suurejooneline söömaaeg. Ja võib-olla tuli tal võõrustada ka Jeesuse kaaslasi. Külalislahkust peeti tol ajal väga oluliseks. Külalist tervitati suudlusega, tal võeti sandaalid jalast, tema jalad pesti ning pead võiti värskendava healõhnalise õliga. (Loe Luuka 7:44—47.) Loomulikult pakuti külalisele ka öömaja ja kehakinnitust.

6 Marta ja Maarja olid töösse uppunud. Maarja, keda on peetud õdedest tundlikumaks ja mõtlikumaks, oli kindlasti alguses Martale abiks. Kui aga Jeesus kohale jõudis, asus Maarja Jeesust kuulama. Jeesus suhtus sellesse külaskäiku kui võimalusse õpetada, ning seda ta ka tegi. Erinevalt tollastest usujuhtidest pidas Jeesus naistest lugu ning rääkis neile suurima heameelega Jumala kuningriigist, mis oli tema kuulutustöö peateema. Maarja, kes oli sellest võimalusest vaimustuses, istus tema jalgade ette ja neelas iga tema sõna.

7., 8. Miks Martas pinge üha kasvas ja kuidas ta oma pahameelt viimaks väljendas?

7 Võime ette kujutada, kuidas Martas pinge aina kasvas. Mõeldes kõigile nendele roogadele, mis tuli valmis saada, ja muudele kohustustele, mis olid seotud külaliste võõrustamisega, muutus ta üha murelikumaks ja häiritumaks. Kui Marta nägi ühest toast teise tõtates oma õde südamerahus istumas, siis kas ta punastas pahameelest, ohkas kuuldavalt või kortsutas kulmu? Poleks sugugi üllatav, kui just nii juhtuski. Martale käis üle jõu kõike üksinda teha.

8 Lõpuks ei suutnud Marta oma tundeid enam vaos hoida. Ta katkestas Jeesust ning pahvatas: „Issand, kas sa ei hooli  sellest, et mu õde on jätnud kõik toimetused ainult minu teha? Ütle talle seepärast, et ta tuleks mulle appi” (Luuka 10:40). Need sõnad olid päris kõvad. Marta palus Jeesusel Maarjat manitseda, et õde teda aitaks.

9., 10. a) Mida Jeesus Martale vastas? b) Kust me teame, et Jeesus hindas Marta rasket tööd?

9 Jeesuse vastus võis Martat üllatada, nagu see võib üllatada ka paljusid Piibli lugejaid. Jeesus vastas leebelt: „Marta, Marta, sa oled mures ja rahutu paljude asjade pärast. Vaja on aga vähe või ainult üht. Maarja on endale hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära” (Luuka 10:41, 42). Mida Jeesus nende sõnadega mõtles? Kas ta nimetas Martat materialistiks? Kas ta ei hinnanud seda tööd, mida naine teiste kostitamiseks tegi?

Kuigi Marta oli „mures ja rahutu paljude asjade pärast”, lasi ta alandlikult oma suhtumist korrigeerida

10 Ei, nii see polnud. Jeesus mõistis, et Marta tegi kõike heast südamest. Jeesuse meelest polnud vale olla helde võõrustaja, võttis ta ju mõnda aega tagasi hea meelega osa „suurest vastuvõtupeost” Matteuse juures (Luuka 5:29). Niisiis polnud asi külalislahkuses, vaid Marta prioriteetides. Olles liigselt ametis suurejoonelise söömaaja korraldamisega, kaotas naine silmist midagi palju olulisemat. Mille?

Jeesus hindas Marta külalislahkust ja mõistis, et naine tegi kõike heast südamest

11., 12. Kuidas Jeesus Marta suhtumist tasaselt korrigeeris?

11 Jeesus, Jehoova ainusündinud poeg, oli Marta kodus õpetamas tõde Jumalast. Mitte miski, ka mitte tore pidulaud ega muud ettevalmistused, polnud sellest tähtsam. Jeesust kahtlemata kurvastas see, et Marta lasi käest ainulaadse võimaluse oma usku tugevdada. Ometi ei kritiseerinud ta Marta valikut. * Hoopis teine asi oli aga see, kui Marta tahtis, et Jeesus käsiks Maarjalgi sellest võimalusest loobuda.

12 Niisiis korrigeeris Jeesus tasaselt Marta suhtumist, korrates tema nime, et ärritunud naist rahustada, ning kinnitas talle, et ta ei pea olema „mures ja rahutu paljude asjade pärast”. Lihtsast toidust, ühest-kahest roast oleks olnud küllalt, eriti kui oli võimalik nautida vaimset pidusööki. Seega ei tahtnud Jeesus mitte mingil juhul  võtta Maarjalt seda „head osa”, mille naine oli valinud, ehk võimalust teda kuulata.

13. Mida me võime õppida Jeesuse sõnadest Martale?

13 See lühike olupilt õpetab tänapäeva kristlastele nii mõndagi. Me ei tohiks lasta millelgi takistada end oma „vaimseid vajadusi” rahuldamast (Matt. 5:3). Kuigi meil tasub jäljendada Marta heldekäelisust ja töökust, ei tohiks me kunagi olla liiga „mures ja rahutud” külalislahkusega seotud vähemtähtsate külgede pärast ja jääda seetõttu ilma olulisemast. Me ei lävi kaaskristlastega mitte selle pärast, et pakkuda neile suurejoonelisi piduroogasid või et ootaksime ise niisugust kostitamist, vaid selleks, et „saada vastastikku julgustust” ja jagada „vaimset andi”.  (Loe Roomlastele 1:11, 12.) Niisugust kosutavat suhtlemist on võimalik nautida ka lihtsa eine kõrvalt.

Kalli venna kaotus ja ülesäratamine

14. Mis näitab, et Marta võttis Jeesuse nõuande südamesse, ja kuidas me võime teda jäljendada?

14 Kas Marta lasi Jeesusel oma mõtteviisi parandada ja õppis sellest midagi? See küsimus ei jää vastuseta. Kui apostel Johannes juhatab sisse meeliköitva jutustuse Marta vennast, tuletab ta oma lugejatele meelde: „Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust” (Joh. 11:5). Sellest külaskäigust Betaaniasse, millest eespool jutustati, oli möödunud kuid. On selge, et Marta polnud pahane ega kandnud Jeesuse peale vimma. Ta oli võtnud Jeesuse armastava nõuande südamesse. Ka selles osas jättis Marta meile suurepärase usueeskuju. Kes meist ei vajaks aeg-ajalt veidi mõtteviisi korrigeerimist?

15., 16. a) Mida Marta tõenäoliselt tegi, kui ta vend haigeks jäi? b) Miks Marta ja Maarja lootused purunesid?

15 Kui Laatsarus haigeks jäi, oli Martal tegemist rohkem kui küllalt. Marta tegi kõik mis võimalik, et kergendada oma venna vaeva ja aidata tal paraneda. Siiski jäi Laatsarus aina haigemaks. Tund kulus tunni järel ja õed valvasid Laatsaruse kõrval, et tema eest hoolitseda. Kui tihti võis küll Marta vaadata oma venna kurnatud nägu ning mõelda kõigile koosveedetud aastatele, ühistele rõõmudele ja muredele.

16 Kui Martale ja Maarjale oli selge, et nad ei suuda oma venda aidata, läkitasid nad sõna Jeesusele, kes oli parajasti umbes kahe päevateekonna kaugusel kuulutamas. Õdede sõnum oli konkreetne: „Issand, vaata, see, kellesse sa oled kiindunud, on haige” (Joh. 11:1, 3). Marta ja Maarja teadsid, et Jeesus armastab nende venda, ning neil oli usku sellesse, et Jeesus teeb kõik mis võimalik, et oma sõpra aidata. Kas nad lootsid, et Jeesus saabub enne, kui on liiga hilja? Kui nii, siis nende lootused purunesid. Laatsarus suri.

17. Miks oli Marta hämmingus ja kuidas ta reageeris, kui kuulis, et Jeesus on tulemas Betaaniasse?

17 Oma venda leinavad Marta ja Maarja valmistusid üheskoos matusteks ning võtsid vastu palju külalisi Betaaniast ja selle lähistelt. Jeesusest polnud aga ikka veel midagi kuulda. Mida aeg edasi, seda suuremasse hämmingusse võis Marta sattuda. Lõpuks, kui Laatsaruse surmast oli möödunud neli päeva, kuulis Marta, et Jeesus on tulemas Betaaniasse. Isegi sel süngel eluhetkel  ei jäänud Marta käed rüpes istuma, vaid kiirustas Jeesusele vastu, ilma et oleks Maarjale midagi öelnud. (Loe Johannese 11:18—20.)

18., 19. Mida Marta uskus ja miks väärib tema usk tähelepanu?

18 Niipea kui Marta oma isandat nägi, ütles ta midagi, mis oli neid Maarjaga juba päevi painanud. „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud,” lausus ta. Siiski polnud Marta oma lootust ega usku kaotanud. Ta jätkas: „Ometi tean ma praegugi, et mida tahes sa Jumalalt palud, seda Jumal annab sulle.” Seejärel lausus Jeesus sõnad, mis kinnitasid Marta usku: „Sinu vend tõuseb üles” (Joh. 11:21—23).

19 Kuna Marta arvas, et Jeesus räägib tulevasest ülestõusmisest, vastas ta: „Ma tean, et ta tõuseb üles, kui tuleb ülestõusmine viimsel päeval” (Joh. 11:24). Tema usk sellesse õpetusse väärib tähelepanu. Mõned juudi usujuhid, saduserid, eitasid  ülestõusmist, kuigi see oli inspireeritud Pühakirja selge õpetus (Taan. 12:13; Mark. 12:18). Marta aga teadis, et Jeesus rääkis ülestõusmislootusest ning et ta oli koguni ise surnuid ellu äratanud. Siiski polnud keegi neist nii kaua surnud olnud kui Laatsarus. Martal polnud aimugi, mida Jeesus kavatseb ette võtta.

20. Selgita, mida tähendavad kirjakohas Johannese 11:25—27 ära toodud Jeesuse sõnad ja Marta vastus.

20 Seejärel ütles Jeesus midagi unustamatut: „Mina olen ülestõusmine ja elu.” Jah, Jehoova on andnud oma pojale väe äratada tulevikus surnuid üles ülemaailmses ulatuses. Jeesus küsis Martalt: „Kas sa usud seda?” Marta lausus sõnad, mis on ära toodud peatüki alguses. Ta uskus sellesse, et Jeesus on Kristus ehk Messias, et ta on Jumala poeg ning et prohvetid on tema tulekut ennustanud. (Joh. 5:28, 29; loe Johannese 11:25—27.)

21., 22. a) Millest ilmnes, et ka Jeesus leinas koos teistega? b) Kirjelda Laatsaruse ülesäratamist.

21 Kas Jehoova ja tema poeg Jeesus Kristus hindavad niisugust usku, nagu oli Martal? Sündmused, mis järgmisena Marta silme ees aset leidsid, annavad selgemast selgema vastuse. Pärast neid sõnu ruttas Marta oma õde kutsuma. Seejärel nägi ta, millist sügavat kurbust Jeesus tundis, kui ta rääkis Maarja ja teiste leinajatega. Marta märkas, kuidas Jeesuse silmist hakkasid pisarad voolama. Jeesus ei häbenenud oma sügavat kurbust välja näidata. Siis kuulis Marta, kuidas Jeesus käskis kivi tema venna hauakoopa eest eemale lükata (Joh. 11:28—39).

22 Praktilise mõtlemisega nagu ikka, protestis Marta, et surnukeha lehkab juba. Oli ju Laatsaruse surmast möödunud neli päeva. Jeesus aga ütles Martale: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala auhiilgust?” Marta uskus ja nägigi Jehoova auhiilgust. Just siis andis Jehoova oma pojale väe Laatsarus ellu äratada. Mõtle neile hetkedele, mis kindlasti Marta elupäevade lõpuni tema mällu sööbisid: sellele, kuidas Jeesus hõikas sõnad „Laatsarus, tule välja!”; vaiksele liikumisele, mis koopast kostis, kui Laatsarus ellu ärkas ja mähistesse seotuna koopasuu poole astuma hakkas; Jeesuse käsule „Päästke ta lahti ja laske tal minna” ning sellele, kuidas nad Maarjaga tohutus rõõmujoovastuses oma venna poole jooksid ja teda kaelustasid. (Loe Johannese 11:40—44.) Ängistava kaotusvalu asemel täitis Marta südant nüüd ääretu rõõm.

Marta usk Jeesusesse sai tasutud, kui nad Maarjaga nägid oma venda ülesäratatuna

23. Mida Jehoova ja Jeesus tahavad sinu heaks teha ning mida sul selleks teha tuleb?

23 See jutustus näitab, et surnute ülestõusmine pole pelk  unistus, see on südantsoojendav Piibli õpetus ning on ajaloos juba aset leidnud (Iiob 14:14, 15). Jehoova ja tema poeg annavad rõõmuga tasu neile, kellel on tugev usk, nagu nad tasusid Martale, Maarjale ja Laatsarusele. Jehoova ja Jeesus tahavad anda tasu ka sulle, kui kasvatad endas niisugust usku.

„Marta teenindas”

24. Mis on viimane asi, mida Piiblis Marta kohta öeldakse?

24 Piibel mainib Martat veel vaid ühe korra. See oli Jeesuse maise elu viimase nädala alguses. Jeesus, kes teadis, millised raskused on teda ees ootamas, otsustas jälle minna Betaaniasse oma sõprade juurde. Sealt oli tal Jeruusalemma kolmekilomeetrine tee. Viimase põgusa pilgu saamegi heita loo peategelasele siis, kui Jeesus ja Laatsarus on lõunatamas endise pidalitõbise Siimoni juures Betaanias. Piibel annab teada, et seal „Marta teenindas” (Joh. 12:2).

25. Miks võib pidada tõeliseks õnnistuseks seda, et ka tänapäeva kogudustes on Marta-sarnaseid naisi?

25 Kui martalik! Töökas nagu alati! Esimene kord, kui teda Piiblis mainitakse, on ta tegutsemas ja toimetamas, ja seda ka viimasel korral, püüdes jällegi kogu hingest teiste eest hoolitseda. Milliseks õnnistuseks on see, et ka tänapäeva kogudustes on selliseid naisi nagu Marta, vastupidavaid ja heldekäelisi, kelle usku on näha tegudest ja kes alati endast teiste heaks annavad! Kas Marta oli edaspidigi selline? Tõenäoliselt küll. Sel juhul toimis ta targalt, sest tema katsumused polnud veel sugugi lõppenud.

26. Kuidas usk Martat aitas?

26 Ei möödunud palju päevi, kui Marta kaotas hirmsa surma läbi oma armastatud isanda Jeesuse. Ja needsamad mõrvarlikud silmakirjatsejad, kes tapsid Jeesuse, tahtsid tappa tema vennagi, sest Laatsaruse ülesäratamise tõttu olid paljud hakanud Jeesusesse uskuma. (Loe Johannese 12:9—11.) Viimaks lahutas surm ka need kolm õde-venda. Me ei tea, millal või kuidas Marta elutee lõppes, aga me võime kindlad olla, et Marta tugev usk aitas tal katsumustes lõpuni vastu pidada. Seepärast tasub kristlastel ka praegusel ajal Marta usku eeskujuks võtta.

^ lõik 11 Esimese sajandi juudi ühiskonnas jäeti naised tavaliselt kõrvale, kui keegi õpetatud mees Jumala Sõnast selgitust jagas. Neile anti väljaõpet enamjaolt kodutöödes. Seepärast võis Martale näida äärmiselt tavatu see, et naine istub õpetaja jalge ees, et õppida.