Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 7. OSA

Miks on nii raske saavutada rahuldustpakkuvat elu?

Miks on nii raske saavutada rahuldustpakkuvat elu?

MIKS on nii palju neid, kes peavad ränka eluvõitlust, ilma et nad oleksid mingit tõelist elu mõtet leidnud? „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli! Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima!” (Iiob 14:1, 2). Esimese inimpaariga juhtus paradiisis midagi, mis rikkus ära inimkonna helge tulevikuväljavaate.

2 Et inimpere võiks olla tõeliselt õnnelik, peab ta olema heades suhetes Jumalaga vabal tahtel, mitte sunnitult (5. Moosese 30:15–20; Joosua 24:15). Jehoova ootab kuulekust ja teenimist, mis tuleb südamest, armastusest (5. Moosese 6:5). Seepärast kehtestas Jehoova Eedeni aias piirangu, mis võimaldas esimesel inimesel tõestada oma südamesttulevat truudust. „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,” ütles Jumal Aadamale, „aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17). Tegemist oli lihtsa katsega. Kõigi aia puude seas oli vaid ühe puu vili selline, mida Jehoova keelas Aadamal süüa. See puu sümboliseeris piiritult targa Looja õigust otsustada, mis on hea ja mis on kuri. Esimene inimene tegi selle Jumalalt saadud keelu teatavaks oma naisele, kelle Jehoova oli teinud ’abiks, kes [Aadamale] kohane oli’ (1. Moosese 2:18). Kui nad lugupidamisega kuuletusid oma Looja ja Eluandja tahtele, väljendades seeläbi armastust tema vastu, pakkus selline elukorraldus – elamine Jumala seaduste järgi – neile mõlemale rahuldust.

 3 Siis aga kõnetas Eevat ühel päeval madu, kes küsis: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Eeva kostis, et neil on keelatud süüa vaid „selle puu viljast, mis keset aeda” – hea ja kurja tundmise puust –, ’et nad ei sureks’ (1. Moosese 3:1–3).

4 Kes oli see madu? Piibli Ilmutusraamat näitab, et see on „vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma” (Ilmutuse 12:9). Kas Jumal lõi Kurat-Saatana? Ei, Jehoova tööd on täiuslikud ja head (5. Moosese 32:4). See vaimolend tegi end ise nii Kuradiks, mis tähendab ’laimajat’, kui ka Saatanaks, mis tähendab ’vastupanijat’. Teda ’vedas ning ahvatles tema enese himu’, himu hõivata Jumala koht, mistõttu ta otsustas hakata Looja vastu mässama (Jakoobuse 1:14).

5 Edasi ütles Kurat-Saatan Eevale: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” (1. Moosese 3:4, 5). Saatan tegi hea ja kurja tundmise puust söömise ahvatlevaks. Tegelikult väitis ta: „Jumal keelab teil teha midagi, mis on hea. Teil tarvitseb vaid süüa sellest puust ning te saate Jumala sarnaseks ja suudate ise otsustada, mis on hea ja mis on kuri.” Sellist arutluskäiku kasutab Saatan ka tänapäeval, takistades seeläbi paljusid teenimast Jumalat. „Tee, mida sa ise tahad, „ ütleb ta. „Eira seda, mida sa võlgned Temale, kes sulle elu on andnud.” (Ilmutuse 4:11.)

6 Ootamatult oli selle puu vili muutunud millekski ihaldatavaks, millekski vastupandamatuks! Eeva võttiski vilja, sõi seda ning pakkus ka oma mehele. Ehkki Aadam oli tagajärgedest täiesti teadlik, kuulas ta naise sõna ning sõi seda vilja. Millised olid tagajärjed? Jehoova tegi naisele teatavaks järgmise otsuse: „Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!” Ja mida ta teatas mehele? „Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest  sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” Nüüd jäid Aadam ja Eeva omal käel õnne ja rahuldustpakkuvat elu otsima. Kas on inimeste püüdlusi elada rahuldustpakkuvat elu, eirates Jumala seatud eesmärki, saatnud edu? Rõõmutoov töö hoolitseda aiataolise paradiisi eest ning laiendada seda kõige kaugemate paikadeni asendus tööorjusega, et vaid elus püsida, tegemata mitte midagi Looja ülistuseks (1. Moosese 3:6–19).

7 Päeval, mil see esimene inimpaar hea ja kurja tundmise puust sõi, surid nad Jumala silmis ning algas nende allakäik kuni füüsilise surmani. Mis neist sai, kui nad lõpuks surid? Piibel aitab surnute olukorda mõista. „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb!” (Koguja 9:5; Laul 146:4). Pärast surma ei jää mingit „hinge” elama. Patu palk on surm, mitte igavene piin põrgutules. Ka ei too surm igavest õndsust taevas. *

8 Nii nagu mõlgiga vormi kasutades jääb sellest koogile tingimata oma jälg, võisid ebatäiuslikuks muutunud mees ja naine saada vaid ebatäiuslikke järglasi. Piibel selgitab seda protsessi järgmiselt: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Niisiis, me kõik oleme patus sündinud, kaduvusele määratud. Aadama järglaste elu kujunes vaevaks täis purunenud lootusi. Ent kas on olemas väljapääs?

^ lõik 7 Huvitavaid üksikasju surnute olukorra kohta võid leida brošüürist „Mis meist saab, kui me sureme?”, väljaandja Jehoova tunnistajad.