Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 12. PEATÜKK

„Teie kõne olgu alati kosutav”

„Teie kõne olgu alati kosutav”

„Ärgu tulgu teie suust ühtki inetut sõna, vaid teie kõne olgu alati kosutav.” (EFESLASTELE 4:29)

1.–3. a) Millise kingituse on Jehoova meile teinud ja kuidas võidakse seda vääriti tarvitada? b) Kuidas meil tuleb kõneandi kasutada, et olla sellised, keda Jumal armastab?

MIDA sa tunneksid, kui näeksid, et lähedane inimene, kellele oled teinud kingituse, kasutab seda teadlikult vääriti? Oletame, et sa kinkisid talle auto ning said hiljem teada, et ta sõitis hooletult ja vigastas teisi. Kas sa poleks pettunud?

2 Jehoova, kellelt tuleb „iga hea and ja iga täiuslik kingitus”, on andnud meile kõnevõime, tänu millele saame end mõistetavalt väljendada. (Jaakobuse 1:17.) See kingitus, mis eristab inimperet loomariigist, võimaldab meil peale oma mõtete väljendada ka tundeid. Kuid just nagu sõidukit, võib ka kõneandi tarvitada vääriti. Võib vaid ette kujutada, millist pettumust valmistab Jehoovale see, kui meie keelekasutus on hoolimatu ja põhjustab teistele südamevalu.

3 Et olla selline, keda Jumal armastab, tuleb meil kõneandi kasutada selle kinkija kavatsuse kohaselt. Pole mingit kahtlust, milline keelekasutus meeldib Jehoovale. Piibel ütleb: „Ärgu tulgu teie suust ühtki inetut sõna, vaid teie kõne olgu alati kosutav ja meeldiv  kuulata.” (Efeslastele 4:29.) Käsitleme nüüd seda, miks me peame oma keelekasutust jälgima, millisest keelekasutusest hoiduda ja mida me saame teha, et meie kõne oleks kosutav.

MIKS ME PEAME OMA KEELEKASUTUST JÄLGIMA

4., 5. Kuidas kirjeldavad mõned Piibli õpetussõnad sõnade jõudu?

4 Üks oluline põhjus, miks me peame oma keelekasutust jälgima, on see, et sõnadel on suur jõud. Piiblisalm Õpetussõnad 15:4 ütleb: „Mahe keel on elupuu, kuid kõver kõne toob meeleheidet.” * Nii nagu vesi elustab januse puu, võib mahe keel kosutada kuulajat. Teisalt võib valelik ja kõlvatu keel inimese vaimu murda või teda muserdada. Tõesti, meie sõnadel on jõudu kas teha haiget või tervendada. (Õpetussõnad 18:21.)

5 Kirjeldades ilmekalt sõnade jõudu, ütleb üks teine õpetussõna: „Mõtlematud sõnad on kui mõõgatorked.” (Õpetussõnad 12:18.) Rutakalt öeldud mõtlematud  sõnad võivad jätta sügavaid hingehaavu ja lõhkuda suhteid. Kas sinu südant on torganud sõnad, mis on otsekui mõõgapisted? Samas õpetussõnas öeldakse aga edasi: „Tarkade keel tervendab.” Läbimõeldud sõnad, milles ilmneb jumalik tarkus, võivad leevendada südamevalu ja aidata teistega suhteid taastada. Kas sul tuleb meelde mõni juhtum, kui tundsid lahkete sõnade tervendavat jõudu? (Loe Õpetussõnad 16:24.) Kuna me mõistame, et sõnadel on suur jõud, soovime teisi oma sõnadega tervendada, mitte neid haavata.

Mahe keel kosutab.

6. Miks on väga raske oma keelt talitseda?

6 Ükskõik kui palju me ka ei püüaks, ei suuda me täielikult oma keelt talitseda. Siit ka teine põhjus, miks meil tuleb jälgida oma keelekasutust: patu ja ebatäiuse tõttu kaldume oma keelt vääriti tarvitama. Meie sõnad lähtuvad südamest ja „süda kaldub halva poole lapsepõlvest peale”. (1. Moosese 8:21; Luuka 6:45.) Seepärast on keele talitsemine tõeline võitlus. (Loe Jaakobuse 3:2–4.) Kuigi me ei saa oma keelt täiuslikult talitseda, saame selles vallas edeneda. Nii nagu ujuja peab vastuvoolu ujudes kõvasti pingutama, tuleb ka meil võidelda patuse kalduvusega tarvitada oma keelt vääriti.

7., 8. Kas Jehoova peab meid oma sõnade eest vastutavaks? Selgita.

7 Kolmas põhjus, miks jälgida oma keelekasutust, on see, et Jehoova peab meid oma sõnade eest vastutavaks. See, kuidas me oma keelt kasutame, ei mõjuta mitte ainult meie suhteid kaasinimestega, vaid ka Jehoovaga. Kirjakoht Jaakobuse 1:26 ütleb: „Kui keegi peab ennast Jumala teenijaks, aga ei talitse oma keelt, siis ta petab ennast ja tema jumalateenistus on  tühine.” Nagu eelmisest peatükist nägime, on meie keelekasutus ja jumalateenistus omavahel tihedalt seotud. Kui me ei talitse oma keelt – paiskame haavavaid, mürgiseid sõnu –, võivad kõik meie kristlikud teod osutuda Jumala silmis väärtusetuks. Kas pole kainestav mõte? (Jaakobuse 3:8–10.)

8 Niisiis on mõjuvaid põhjusi jälgida, et me ei tarvitaks kõneandi vääriti. Enne kui uurime, milliseid võimalusi on oma sõnadega teisi kosutada, võtkem arutluse alla, millisel keelepruugil pole kohta tõeliste kristlaste elus.

SOBIMATU KÕNEPRUUK

9., 10. a) Milline keelepruuk on saanud tänapäeva maailmas igapäevaseks? b) Miks meil tuleb hoiduda ropendamisest? (Vaata ka allmärkust.)

9 Ropendamine. Kirumine, vandumine ja muud laadi ropp keelepruuk on tänapäeva maailmas igapäevane. Paljud kasutavad vandesõnu, et oma jutuga tähelepanu äratada või et kompenseerida oma muidu piiratud sõnavara. Koomikud kasutavad inimeste naerutamiseks sageli vulgaarset, seksuaalse värvinguga keelepruuki. Ropendamine pole aga naljaasi. Ligi 2000 aastat tagasi andis Paulus Jumala vaimu juhatusel Kolossa kogudusele nõu jätta maha ropendamine. (Koloslastele 3:8.) Efesose kogudusele ütles ta, et roppe nalju ärgu isegi mainitagu tõeliste kristlaste seas. (Efeslastele 5:3, 4.)

10 Ropendamine on Jehoovale vastumeelne. Kuna me armastame teda, on see meilegi vastumeelne ja me soovime sellest hoiduda. Paulus nimetas patuse loomuse tegude seas kõlvatust, mille hulka kuulub ka ebapuhas  keelepruuk. (Galaatlastele 5:19–21.) See on tõsine asi. Isik, kes korduvatest nõuannetest hoolimata ei kahetse, vaid kelle keelepruuk on ikka äärmiselt sündsusetu, rõve ja laostav, võidakse kogudusest eemaldada. *

11., 12. a) Mis juhul on teistest rääkimine halb? b) Miks tuleb Jehoova teenijatel laimamisest hoiduda?

11 Tagarääkimine, laim. Kas pole tõsi, et me kõik kipume kergesti rääkima teistest inimestest ja nende elust? Kas teistest rääkimine on alati halb? Ei, kui peame silmas süütut vestlust, mille käigus me ehk räägime üksteisele häid uudiseid või edastame vajalikku teavet, näiteks kui keegi lasi end äsja ristida või vajab toetust. Esimese sajandi kristlased olid üksteise käekäigust siiralt huvitatud ja jagasid omavahel usukaaslaste kohta sobilikku infot. (Efeslastele 6:21, 22; Koloslastele 4:8, 9.) Kuid teistest rääkimine on halb siis, kui sellega moonutatakse fakte või paljastatakse kellegi isiklikke asju. See võib viia isegi laimuni, mis on alati halb. Sõna „laimama” tähendab kellegi kohta valet, häbistavat väljamõeldist levitama. Näiteks püüdsid variserid Jeesust tigeda laimu abil halba valgusse seada. (Matteuse 9:32–34; 12:22–24.) Laim tekitab sageli riidu. (Õpetussõnad 26:20.)

12 Jehoova ei suhtu ükskõikselt sellesse, kui keegi kasutab kõneandi sel moel, et laimab teisi või põhjustab lahkhelisid. Ta vihkab seda, kes „külvab riidu vendade  seas”. (Õpetussõnad 6:16–19.) Kreeka sõna diabolos, mis tähendab „laimaja”, on ka üks Saatana nimedest: teda nimetatakse Kuradiks, Jumala õelaks laimajaks. (Ilmutus 12:9, 10.) Loomulikult tahame hoiduda säärastest juttudest, mis võivad meid sarnastada Kuradiga. Koguduses pole kohta laimamisele, mis õhutab selliseid patuse loomuse tegusid nagu tülid ja lahkhelid. (Galaatlastele 5:19–21.) Seega, enne kui räägid edasi mõnd uudist kellegi kohta, küsi endalt: „Kas see on tõsi? Kas on ilus seda edasi rääkida? Kas on tingimata tarvis või mõistlik seda infot levitada?” (Loe 1. Tessalooniklastele 4:11.)

13., 14. a) Millist mõju võivad teistele avaldada solvavad sõnad? b) Mis on teiste halvustamine ja miks seab teiste halvustaja end ohtu?

13 Solvavad sõnad. Nagu eespool mainiti, on sõnadel jõudu haiget teha. On tõsi, et mõnikord me kõik ütleme ebatäiusest midagi, mida hiljem kahetseme. Sellest hoolimata hoiatab Piibel keelepruugi eest, millel pole kristlikus kodus ega koguduses mingit kohta. Paulus ergutas kristlasi: „Heitke ära igasugune sapisus, viha, raev, kisa ja solvavad sõnad.” (Efeslastele 4:31.) Muudes piiblitõlgetes on väljendi „solvavad sõnad” asemel öeldud „sõim” või „haavavad sõnad”. Solvavad sõnad – sealhulgas sõim ning pidev karm kriitika – võivad röövida inimeselt väärikuse ja tekitada temas väärtusetustunde. Sellised sõnad võivad mõjuda eriti hävitavalt lastele, sest nende hell ja usaldav süda on kergesti haavatav. (Koloslastele 3:21.)

14 Piibel mõistab äärmiselt jõuliste sõnadega hukka teiste halvustajad – need, kel on tavaks teisi sõimata, solvata või alandada. Selline inimene seab end ohtlikku olukorda, sest sõimaja võidakse kogudusest eemaldada,  kui ta hoolimata korduvatest abistamispüüetest ennast ei paranda. Kui ta end ka siis ei muuda, võib ta jääda ilma võimalusest elada uues maailmas. (1. Korintlastele 5:11–13; 6:9, 10.) On selge, et me ei saa olla sellised, keda Jumal armastab, kui meie keelepruuk on ebaterve või lahkusetu või kui meie jutt ei vasta tõele. Selline keelekasutus mõjub teistele halvasti.

KOSUTAV KÕNE

15. Milline on kosutav kõne?

15 Kuidas me saame kasutada kõneandi selle kinkija kavatsuse kohaselt? Tuleta meelde, et Jumala sõna ütleb: „Teie kõne olgu alati kosutav.” (Efeslastele 4:29.) Jehoovale meeldib, kui meie sõnad kosutavad, julgustavad ja kinnitavad teisi. Et meie sõnad võiksid sellised olla, tuleb enne hoolikalt mõelda, mida öelda. Piiblis pole kosutava kõne kohta mingit reeglistikku ega nimekirja. (Tiitusele 2:8.) Kosutavat kõnet iseloomustab kolm lihtsat, aga tähtsat tegurit: see peab olema armastav, tõene ja lahke. Neid tegureid meeles hoides uurigem näiteid kosutavast kõnest. (Vaata kasti „ Kas mu kõne on kosutav?”.)

16., 17. a) Miks me peaksime teisi kiitma? b) Milliseid võimalusi on teiste kiitmiseks koguduses ja perekonnas?

16 Siiras kiitus. Nii Jehoova kui ka Jeesus mõistavad, kuivõrd tähtis on teisi kiita ja neile tunnustust avaldada. (Matteuse 3:17; 25:19–23; Johannese 1:47.) Ka meil, kristlastel, tuleks teisi siiralt kiita. Miks? „Sõna õigel ajal – küll see on hea!” öeldakse kirjakohas Õpetussõnad 15:23. Kuidas sa ennast tunned, kui keegi sind südamest kiidab? Kas pole nii, et see soojendab südant ja tõstab tuju? Siirad kiidusõnad kinnitavad  sulle, et keegi märkab sind, hoolib sinust ja et see, mis sa tegid, oli tõesti vaeva väärt. Selline kinnitus kasvatab sinu eneseusaldust ja ajendab sind tulevikus veelgi usinam olema. Sulle ilmselt meeldib, kui sind kiidetakse. Kas ei peaks sa siis püüdma teisigi kiita? (Loe Matteuse 7:12.)

17 Õpi otsima teistes head ja seejärel kiida neid selle eest. Näiteks võid sa koguduses kuulda hea ülesehitusega kõnet, märgata mõnd noort püüdlemas vaimsete eesmärkide poole või eakat käimas alati koosolekutel. Siirad kiidusõnad võivad puudutada selliste inimeste südant ning anda neile Jehoova teenistuses uut jõudu. Perekonnas vajavad abikaasad teineteise sooje kiidu- ja tänusõnu. (Õpetussõnad 31:10, 28.) Eriti oluline on lastel tunda, et neile pööratakse tähelepanu ja et nad on väärtuslikud. Kiitus ja tunnustus on lapsele sama tähtsad kui taimele päikesepaiste ja vesi. Vanemad, otsige võimalusi kiita oma lapsi nende heade omaduste ja tublide pingutuste eest. Selline kiitus süstib lastesse julgust ja eneseusku ning ajendab neid veelgi enam püüdma teha seda, mis on õige.

18., 19. Miks peaksime tegema oma parima, et usukaaslasi julgustada ja lohutada, ning kuidas seda teha?

18 Julgustus ja lohutus. Jehoova hoolib väga alandlikest ja rõhututest. (Jesaja 57:15.) Jumala sõna õhutab meid üksteist julgustama ja masendunuid lohutama. (1. Tessalooniklastele 5:11, 14.) Me võime olla kindlad, et Jehoova märkab ja hindab meie püüdeid julgustada ja lohutada usukaaslasi, kelle südant rõhub kurbus.

Jehoovale meeldib, kui meie sõnad teisi kosutavad

19 Mida kosutavat sa võiksid öelda kaaskristlasele, kes on rõhutud või masenduses? Ära arva, et pead  tema probleemi lahendama. Tihtipeale on lihtsatest sõnadest kõige enam abi. Kinnita masendunule, et sa hoolid temast. Tee ettepanek koos palvetada. Sa võid paluda, et Jehoova aitaks tal mõista, kui palju teised inimesed ja Jumal teda armastavad. (Jaakobuse 5:14, 15.) Kinnita talle, et ta on vajalik ja väärtuslik koguduseliige. (1. Korintlastele 12:12–26.) Loe mõni julgustav piiblisalm, mis kinnitab talle, et Jehoova hoolib temast kui üksikisikust. (Laul 34:18; Matteuse 10:29–31.) Kui võtad piisavalt aega, et toetada masendunut hea sõnaga, ja kui su sõnad tulevad südamest, siis aitad tal kahtlemata tunda end armastatu ja väärtuslikuna. (Loe Õpetussõnad 12:25.)

20., 21. Millised tegurid teevad nõuande tõhusaks?

20 Tõhus nõuanne. Kuna oleme ebatäiuslikud, vajame kõik aeg-ajalt, et meile nõu antaks. Piibel õhutab: „Kuula nõu ja võta vastu manitsus, et oleksid tulevikus targem.” (Õpetussõnad 19:20.) Nõuandmine pole ainult kogudusevanemate ülesanne. Lapsevanemad annavad nõu oma lastele. (Efeslastele 6:4.) Küpsetel õdedel on ehk tarvis anda nõu noorematele naistele.  (Tiitusele 2:3–5.) Armastusest teiste vastu soovime anda nõu nii, et see ei paneks selle saajat tundma end rusutuna. Mis on selles abiks? Mõtle kolmele tegurile, mis teevad nõuandmise tõhusamaks: nõuandja suhtumine ja ajend, nõuande alus ning viis, kuidas nõu antakse.

21 Tõhus nõuanne algab nõuandjast. Millisel juhul on sul kerge nõu vastu võtta? Kahtlemata siis, kui tead, et nõuandja hoolib sinust ega vala su peale välja lihtsalt oma meelepaha. Kas ei peaks sul endal olema samasugune suhtumine ja ajend, kui sa teistele nõu annad? Tulemuslik nõuanne põhineb ka Jumala sõnal. (2. Timoteosele 3:16.) Kas me siis tsiteerime Piiblit või mitte, peaks see olema iga meie nõuande alus. Seetõttu jälgivad kogudusevanemad hoolikalt, et nad ei suruks teistele peale omi vaateid. Samuti nad ei moonuta ega vääna pühakirja, jätmaks muljet, nagu toetaks Piibel mõnd nende isiklikku vaadet. Nõuande teeb tõhusamaks ka see, kui seda antakse õigel viisil. Nõuannet, mis on maitsestatud lahkusega, on kergem vastu võtta ning see ei röövi selle saajalt väärikust. (Koloslastele 4:6.)

22. Kuidas tahad sina kõneandi kasutada?

22 Pole kahtlustki, et kõnevõime on väärtuslik kingitus Jumalalt. Armastusest tema vastu tahame sellega ettevaatlikult ümber käia ja seda mitte vääriti tarvitada. Hoidkem meeles, et meie sõnadel on suur jõud: need võivad teisi kosutada, aga ka neile halvasti mõjuda. Püüdkem siis kasutada seda kingitust kinkija kavatsuse kohaselt – teiste kosutamiseks. Sel juhul tunnevad teised end meie seltsis hästi ning me oleme sellised, keda Jumal armastab.

^ lõik 4 Heebrea sõna, mis on tekstis Õpetussõnad 15:4 tõlgitud vastega „kõver”, võib tõlkida ka „valelik”, „kõlvatu”.

^ lõik 10 Pühakirjas kasutatud sõna „kõlvatus” on laia tähendusega ja hõlmab palju erinevaid patte. Kuigi mitte igasugune kõlvatus või ebapuhtus ei nõua õiguslikku käsitlemist, võidakse isik, kes tegeleb äärmise ebapuhtusega ega kahetse, kogudusest välja heita. (2. Korintlastele 12:21; Efeslastele 4:19; vaata „Lugejate küsimusi” ajakirjast Vahitorn 15. juuli 2006.)