Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 104. PEATÜKK

Kas juudid usuvad Jumalat?

Kas juudid usuvad Jumalat?

JOHANNESE 12:28–50

  • PALJUD KUULEVAD JUMALA HÄÄLT

  • HUKKAMÕISTMISE PÕHJUS

On esmaspäev, 10. niisan ja Jeesus räägib templis oma peatsest surmast. Kuna ta on mures, kuidas see Jumala mainele mõjub, ütleb ta: „Isa, austa oma nime!” Seepeale kostab taevast võimas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel.” (Johannese 12:27, 28.)

Seal viibivad inimesed on hämmingus. Ühed arvavad, et nad kuulsid kõuemürinat. Teised ütlevad: „Ingel rääkis temaga.” (Johannese 12:29.) Tegelikult kuulsid nad aga äsja rääkimas Jehoovat. See pole esimene kord, kui inimesed kuulevad seoses Jeesusega Jumala häält.

Kolm ja pool aastat tagasi kuulis Ristija Johannes peale Jeesuse ristimist, kuidas Jumal ütles Jeesuse kohta: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” Hiljem, pärast 32. aasta paasapüha, nägid Jaakobus, Johannes ja Peetrus Jeesuse muutumist. Nad kuulsid Jumalat ütlemas: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Teda kuulake!” (Matteuse 3:17; 17:5.) Ent nüüd, kolmandal korral, kõneleb Jehoova nõnda, et teda kuulevad paljud inimesed.

Jeesus ütleb: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast.” (Johannese 12:30.) Tegu on tõendiga selle kohta, et Jeesus on tõesti Jumala poeg ja ennustatud messias.

Tema laitmatu elutee näitab hästi, kuidas inimesed peaksid elama, ja kinnitab, et selle maailma valitseja Saatan on teeninud ära hävingu. Jeesus sõnab: „Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd heidetakse välja selle maailma valitseja.” Jeesuse peatne surm pole mitte lüüasaamine, vaid võit. Miks võib nii öelda? Ta selgitab: „Kui mind üles tõstetakse, tõmban ma enda juurde kõiksuguseid inimesi.” (Johannese 12:31, 32.) Sellega, et Jeesus postil sureb, tõmbab ta inimesi enda juurde ja avab neile tee igavesse ellu.

Kui inimesed kuulevad Jeesust rääkimas enda ülestõstmisest, ütlevad nad: „Me oleme Moosese seadusest kuulnud, et messias jääb igaveseks. Miks sa siis ütled, et Inimesepoeg tõstetakse üles? Kes on see Inimesepoeg?” (Johannese 12:34.) Hoolimata kõigist tõenditest, kaasa arvatud Jumala hääle kuulmisest, ei usu enamik inimesi, et Jeesus on Inimesepoeg, tõotatud messias.

Nagu varemgi, räägib Jeesus endast kui valgusest. (Johannese 8:12; 9:5.) Ta ergutab rahvast: „Valgus on teie keskel veel pisut aega. Käige valguses, kuni seda on, et pimedus teie üle võimust ei saaks. ... Kuni teil on valgust, uskuge sellesse, et te saaksite valguse poegadeks.” (Johannese 12:35, 36.) Pärast seda läheb Jeesus minema, sest ta teab, et 10. niisan pole päev, millal ta peab surema. See juhtub hoopis paasapühal, 14. niisanil, kui ta „üles tõstetakse” ehk postile naelutatakse. (Galaatlastele 3:13.)

Sellega, et juudid pole Jeesusesse tema eluajal uskunud, läheb täide Jesaja prohvetiennustus. Ta ennustas, et inimeste silmad tehakse pimedaks ja nende süda kõvaks, et nad ei pöörduks ega saaks terveks. (Jesaja 6:10; Johannese 12:40.) On kurb tõsiasi, et suurem osa juute keeldub kangekaelselt uskumast tõendeid, et Jeesus on tõotatud päästja ja tee ellu.

Nikodeemos, Joosep Arimaatiast ja paljud teised ülemad usuvad Jeesusesse. Ent kas nende usku on näha ka tegudest või kas nad varjavad seda teiste eest seetõttu, et kardavad sünagoogist väljaviskamist või armastavad austust inimestelt? (Johannese 12:42, 43.)

Jeesus selgitab, mida temasse uskumine tähendab. Ta sõnab: „Kes usub minusse, ei usu  mitte ainult minusse, vaid ka temasse, kes on mu läkitanud, ja kes näeb mind, näeb ka teda, kes on mu läkitanud.” Tõed, mida Jumal käskis Jeesusel õpetada ning mida Jeesus edaspidigi kuulutab, on nii olulised, et ta nendib: „Kes põlgab mu ära ega võta mu sõnu vastu, sellel on hukkamõistja olemas. Sõnad, mis ma olen rääkinud, need mõistavad ta hukka viimsel päeval.” (Johannese 12:44, 45, 48.)

Seejärel lausub Jeesus lõpetuseks: „Ma pole rääkinud omast peast, vaid Isa, kes on mu läkitanud, on ise andnud mulle käsu, mida öelda ja mida kõnelda. Ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu.” (Johannese 12:49, 50.) Jeesus teab, et õige pea valab ta oma verd, tuues ohvri temasse uskuvate inimeste eest. (Roomlastele 5:8, 9.)