Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 117. PEATÜKK

Isanda õhtusöömaaeg

Isanda õhtusöömaaeg

MATTEUSE 26:21–29 MARKUSE 14:18–25 LUUKA 22:19–23 JOHANNESE 13:18–30

  • JUUDAS PALJASTATAKSE KUI REETUR

  • JEESUS SEAB SISSE ISANDA ÕHTUSÖÖMAAJA

Varem sel õhtul näitas Jeesus oma apostlite jalgade pesemisega, kui tähtis on olla alandlik. Nüüd, ilmselt pärast paasatoidu söömist, tsiteerib ta Taavetit, kes ütles prohvetlikult: „See, kellega elasin rahus, keda usaldasin, kes sõi mu leiba, on pöördunud mu vastu.” Jeesus selgitab: „Üks teie seast reedab mu.” (Laul 41:9; Johannese 13:18, 21.)

Apostlid vaatavad üksteisele otsa ja küsivad Jeesuselt järjestikku: „See pole ju ometi mina, Isand?” Isegi Juudas Iskariot teeb seda. Peetrus õhutab Jeesuse kõrval olevat Johannest välja selgitama, kes on reetur. Johannes kallutab end Jeesusele lähemale ja küsib: „Isand, kes see on?” (Matteuse 26:22; Johannese 13:25.)

Jeesus vastab: „See on see, kelle jaoks ma kastan leivapala ja kellele ma selle annan.” Kastnud pala laual olevasse kaussi, ulatab Jeesus selle Juudale ja sõnab: „Inimesepoeg läheb küll ära, nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele, kes Inimesepoja reedab! Sellele oleks parem, kui ta poleks sündinudki.” (Johannese 13:26; Matteuse 26:24.) Siis läheb Saatan Juudasse. Ehkki see mees on juba paheline, annab ta end nüüd Kuradi võimusse ning saab niiviisi „hävingupojaks”. (Johannese 6:64, 70; 12:4; 17:12.)

Jeesus ütleb Juudale: „Mida sa teed, seda tee kiiresti.” Kuna Juuda käes on rahalaegas, arvavad teised apostlid, et Jeesus ütles Juudale: „Osta seda, mis meil on pühadeks vaja,” või käskis tal midagi vaestele anda. (Johannese 13:27–30.) Juudas läheb aga ära selleks, et Jeesust reeta.

Selsamal õhtul seab Jeesus sisse täiesti uue püha – Isanda õhtusöömaaja. Ta võtab leiva, esitab tänupalve, ning murdnud leiba, annab  selle oma apostlitele ja ütleb: „See sümboliseerib minu keha, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi.” (Luuka 22:19.) Apostlid annavad leiba käest kätte ja söövad seda.

Nüüd võtab Jeesus veinikarika, esitab tänupalve ja annab selle oma apostlitele, kes sellest joovad. Ta ütleb: „See karikas sümboliseerib uut lepingut minu vere alusel, mis teie eest valatakse.” (Luuka 22:20.)

Niiviisi seab Jeesus sisse oma surma mälestusõhtu, mida tema järelkäijad peavad pidama igal aastal 14. niisanil. See tuletab neile meelde, mida Jeesus ja tema isa on teinud, et Jumalale ustavad inimesed võiksid vabaneda patu ja surma haardest. Paasapühal mälestasid juudid seda, kuidas nad Egiptusest vabanesid. Ent see uus püha rõhutab, et kõik jumalakartlikud inimesed võivad saada palju suurema, tõelise vabaduse.

Jeesus ütleb, et tema veri „valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks”. Nende paljude hulgas, kellele patud sel viisil andestatakse, on Jeesuse ustavad apostlid ja teised ustavad jüngrid. Nad on tulevikus koos temaga ta isa kuningriigis. (Matteuse 26:28, 29.)