Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 135. PEATÜKK

Ülesäratatud Jeesus ilmutab end paljudele

Ülesäratatud Jeesus ilmutab end paljudele

LUUKA 24:13–49 JOHANNESE 20:19–29

  • JEESUS ILMUTAB END JÜNGRITELE EMMAUSE TEEL

  • TA SELGITAB NEILE MITMEL KORRAL PÜHAKIRJA

  • TOOMASE KAHTLUSED HAJUVAD

On pühapäev, 16. niisan ja jüngrid on sünges meeleolus. Nad ei saa aru, miks on haud tühi. (Matteuse 28:9, 10; Luuka 24:11.) Hiljem päeva jooksul asuvad Kleopas ja üks teine jünger Jeruusalemmast teele Emmause poole, mis on umbes kümne kilomeetri kaugusel.

Teel olles vestlevad nad juhtunust. Ühtäkki läheneb neile keegi võõras, kes küsib: „Mida te siin kõndides omavahel arutate?” Kleopas vastab: „Kas sa oled võõramaalane ja elad Jeruusalemmas omaette, nii et sa ei tea, mis seal neil päevil on juhtunud?” Võõras küsib: „Mis nimelt?” (Luuka 24:17–19.)

„See, mis puudutab naatsaretlast Jeesust,” ütlevad nad. „Meie lootsime, et tema on see, kes Iisraeli vabastab.” (Luuka 24:19–21.)

Kleopas ja tema teekaaslane jutustavad, mis varem samal päeval juhtus. Nad ütlevad, et Jeesuse hauakoopa juurde läinud naised leidsid selle olevat tühja ja nägid midagi üleloomulikku: neile ilmutasid end inglid, kes väitsid, et Jeesus on elus. Jüngrid annavad teada, et ka teised läksid haua juurde ning „nägid, et kõik on just nii, nagu naised olid öelnud”. (Luuka 24:24.)

Need kaks jüngrit on ilmselgelt hämmingus ega adu, mis on õigupoolest toimunud. Võõras aitab neil näha asju õiges valguses, öeldes autoriteetsel toonil: „Oh te mõistmatud ja pikaldased uskuma kõike, mis prohvetid on rääkinud! Kas messias ei pidanud siis niimoodi kannatama ja oma auhiilgusse minema?” (Luuka 24:25, 26.) Edasi selgitab ta neile mitut pühakirja teksti, mis käivad Kristuse kohta.

Viimaks jõuavad nad Emmause lähedale. Jüngrid ei soovi, et võõras neist lahkuks. Nad tahavad teda edasi kuulata ja käivad talle peale: „Jää meie juurde, sest õhtu on saabumas ja päev on juba möödas.” Ta on sellega päri ja nad einestavad koos. Kui võõras ütleb palve, murrab leiba ja ulatab seda neile, tunnevad nad ta ära, kuid siis kaob ta nende silme eest. (Luuka 24:29–31.) Nüüd on nad veendunud, et Jeesus on tõesti elus.

Jüngrid on elevil ja ütlevad teineteisele: „Eks meie süda ju põlenud, kui ta meiega teel olles rääkis ja meile pühakirja selgitas?” (Luuka 24:32.) Nad tõtlevad tagasi Jeruusalemma ning leiavad sealt apostlid ja teised, kes on koos nendega. Enne kui Kleopas ja tema kaaslane jõuavad nendega uudist jagada, ütlevad need: „Isand on tõesti üles äratatud! Ta ilmutas end Siimonile.” (Luuka 24:34.) Seejärel jutustavad need kaks jüngrit, kuidas Jeesus end neile ilmutas. Nemadki on ülesäratatud Jeesust oma silmaga näinud.

Siis juhtub midagi jahmatavat: Jeesus ilmub nende sekka! See tundub uskumatu, sest juutide kartusel on nad pannud uksed lukku. Ometi seisab Jeesus sealsamas nende keskel. Ta ütleb: „Rahu teile!”, kuid nemad on kohkunud. Nagu kunagi varem, arvavad nad ka praegu, et näevad vaimu. (Luuka 24:36, 37; Matteuse 14:25–27.)

Tõendamaks, et ta pole viirastus ega lihtsalt jüngrite kujutelm, vaid et tal on füüsiline keha, näitab Jeesus neile oma käsi ja jalgu ning ütleb: „Miks te kardate ja kahtlete oma südames? Vaadake mu käsi ja jalgu, et see olen mina. Puudutage mind ja vaadake, sest vaimul ei ole liha ega luid, nagu te näete minul olevat.” (Luuka 24:36–39.) Nad on ülirõõmsad ja hämmastunud, kuid neil on ikka veel raskevõitu seda kõike uskuda.

 Jeesus püüab taas aidata neil mõista, et ta on päriselt elus, ning küsib: „Kas teil on siin midagi süüa?” Ta võtab vastu tüki küpsetatud kala ning sööb seda. Siis ütleb ta: „Kas te ei mäleta, mida ma teile rääkisin, kui olin veel koos teiega [enne surma], et kõik, mis on minu kohta kirjutatud Moosese seaduses, prohvetiraamatutes ja lauludes, peab täide minema?” (Luuka 24:41–44.)

Jeesus on juba aidanud Kleopasel ja tema kaaslasel pühakirja mõista. Nüüd selgitab ta seda kõigile neile, kes on kokku tulnud, sõnades: „Kirjutatud on, et messias peab kannatama ja et ta äratatakse kolmandal päeval surnuist üles ja et tema nimel kuulutatakse kõigi rahvaste hulgas alates Jeruusalemmast, et pattude andekssaamiseks on vaja kahetseda. Teie peate nendest asjadest tunnistust andma.” (Luuka 24:46–48.)

Mingil põhjusel pole apostel Toomas kohal. Hiljem teatavad teised talle rõõmsalt: „Me nägime Isandat!” Toomas vastab: „Kui ma ei näe tema kätel naelte jälgi ja ei pista oma sõrme neisse ega kätt tema külje sisse, siis ma seda küll ei usu.” (Johannese 20:25.)

Kaheksa päeva pärast on jüngrid jälle lukus uste taga koos ning seekord on ka Toomas kohal. Äkitselt seisab Jeesus inimkehas nende keskel ja tervitab neid: „Rahu teile!” Ta sõnab Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata mu käsi ning pista oma käsi mu külje sisse. Ära enam kahtle, vaid usu!” Toomas hõiskab: „Mu isand ja mu Jumal!” (Johannese 20:26–28.) Enam pole tal mingit kahtlust selles, et Jeesus on elus ja et ta on võimas vaimolend, kes esindab Jumal Jehoovat.

„Kas sa usud sellepärast, et sa mind näed?” ütleb Jeesus. „Õnnelikud on need, kes usuvad ka siis, kui nad ei näe.” (Johannese 20:29.)