Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 116. PEATÜKK

Alandlikkuse õppetund viimasel paasapühal

Alandlikkuse õppetund viimasel paasapühal

MATTEUSE 26:20 MARKUSE 14:17 LUUKA 22:14–18 JOHANNESE 13:1–17

  • JEESUS SÖÖB VIIMAST KORDA KOOS APOSTLITEGA PAASATOITU

  • PESTES APOSTLITE JALGU, ÕPETAB TA, ET ON VAJA OLLA ALANDLIK

Peetrus ja Johannes on jõudnud Jeruusalemma, et Jeesuse juhendite järgi paasapühaks ettevalmistusi teha. Hiljem suundub Jeesus koos ülejäänud kümne apostliga samuti Jeruusalemma poole. On pärastlõuna, ja kui nad Õlimäelt alla tulevad, on päike juba pooles õhtus. Veel viimast korda, enne kui Jeesus surnuist üles äratatakse, silmitseb ta sellelt mäelt linna päevavalges.

Peatselt saabuvad Jeesus ja tema jüngrid Jeruusalemma ning astuvad majja, kus nad hiljem paasatoitu söövad. Nad lähevad treppi mööda suurde ülemisse tuppa. Seal näevad nad, et kõik ettevalmistused söömaajaks on tehtud. Jeesus on seda aega pikisilmi oodanud. Ta ütleb: „Ma olen igatsenud süüa seda paasatoitu koos teiega, enne kui ma kannatan.” (Luuka 22:15.)

Juba palju aastaid on olnud kombeks lasta paasapüha pidajate hulgas mitmel karikal veinil ringi käia. Võtnud vastu ühe karikatest, esitab Jeesus tänupalve ja ütleb: „Võtke see ja andke üksteisele edasi, sest ma ütlen teile: nüüdsest peale ei joo ma enam midagi, mis on valmistatud viinapuu viljast, kuni tuleb Jumala kuningriik.” (Luuka 22:17, 18.) Jüngritele peaks selge olema, et Jeesuse surm on lähedal.

Millalgi paasapüha pidamise ajal toimub midagi tavatut. Jeesus tõuseb, paneb oma pealisriided kõrvale ja võtab rätiku. Seejärel paneb ta ühte kaussi vett. Tavaliselt hoolitseb võõrustaja selle eest, et külaliste jalgu pestaks. Ta võib määrata teenija seda ülesannet täitma. (Luuka 7:44.) Kuna sel korral pole aga võõrustajat kohal, teeb Jeesus seda ise. Oma kaaslaste jalgu võiks pesta kes tahes apostlitest, aga ükski neist ei tee seda. Kas nad mõtlevad ikka veel sellele, kes neist on tähtsaim? Igal juhul tunnevad nad piinlikkust, kui Jeesus nende jalgu peseb.

Kui Jeesus jõuab Peetruseni, hakkab see vastu, öeldes: „Eluilmaski ei või sina minu jalgu pesta!” Jeesus vastab: „Kui ma sind ei pese, pole sul minuga midagi ühist.” Seepeale ütleb Peetrus emotsionaalselt: „Isand, siis ära pese üksnes mu jalgu, vaid ka mu käsi ja pead!” Ilmselt üllatavad teda Jeesuse järgmised sõnad: „Kes on end pesnud, see on täiesti puhas ning sel pole vaja pesta muud kui jalgu. Teie olete puhtad, aga mitte kõik.” (Johannese 13:8–10.)

Jeesus peseb kõigi kaheteistkümne, ka Juudas Iskarioti jalad. Kui ta on oma pealisriided selga pannud ja tagasi laua äärde läinud, küsib  ta: „Kas te saate aru, mida ma teile tegin? Te nimetate mind õpetajaks ja isandaks ning teil on õigus, see ma olen. Kui nüüd mina, isand ja õpetaja, teie jalgu pesin, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Ma näitasin teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina tegin. Ma kinnitan teile ja see on tõsi: ori ei ole suurem oma isandast ega läkitatu suurem sellest, kes on ta läkitanud. Te olete õnnelikud, kui te seda teate ja selle järgi ka teete.” (Johannese 13:12–17.)

Milline oivaline õppetund alandlikkuse kohta! Jeesuse järelkäijad ei tohiks pidada end tähtsaks ega oodata, et teised neid teeniksid. Neil tuleks hoopis järgida Jeesuse eeskuju. Loomulikult ei tule neil täita mingit jalgade pesemise rituaali, küll aga peavad nad olema valmis teisi teenima alandlikult ja vahet tegemata.