Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 81. PEATÜKK

Isaga ühtne, kuid mitte Jumal

Isaga ühtne, kuid mitte Jumal

JOHANNESE 10:22–42

  • „MINA JA ISA OLEME ÜKS”

  • JEESUS LÜKKAB ÜMBER VÄITE, ET TA PEAB END JUMALAKS

Jeesus on tulnud Jeruusalemma templipühitsemispüha ehk hanuka ajaks. Selle pühaga tähistatakse templi taaspühitsemist. Rohkem kui sada aastat tagasi ehitas Süüria kuningas Antiochos IV Epiphanes Jumala templi suure altari peale teise altari. Hiljem vallutasid ühe juudi preestri pojad Jeruusalemma tagasi ja pühendasid templi taas Jehoovale. Sellest ajast saadik peetakse kislevikuu 25. päeval iga-aastast püha. Kislev vastab novembri teisele ja detsembri esimesele poolele.

On talv ja väljas on külm. Jeesus kõnnib templis Saalomoni sammaskäigus. Siin piiravad juudid ta sisse ja küsivad: „Kui kaua sa meid teadmatuses hoiad? Kui sa oled messias, siis ütle see otse välja.” (Johannese 10:22–24.) Mida Jeesus kostab? Ta sõnab: „Ma olen juba öelnud, aga te ei usu.” Jeesus pole neile otse öelnud, et ta on messias, nagu ta teatas Samaaria naisele ühe kaevu ääres. (Johannese 4:25, 26.) Ent ta on andnud mõista, kes ta on, lausudes: „Ma olin olemas juba enne Aabrahami sündi.” (Johannese 8:58.)

Jeesus soovib, et inimesed võrdleksid tema tegusid messia kohta käivate ennustustega ning tuleksid ise järeldusele, et ta on messias. Seepärast ongi ta mõnikord oma jüngritel keelanud teistele rääkida, kes ta on. Kuid nüüd ütleb ta neile vaenulikele juutidele sõnaselgelt: „Teod, mida ma teen oma isa nimel, annavad minu kohta tunnistust. Teie aga ei usu.” (Johannese 10:25, 26.)

Miks nad ei usu, et Jeesus on messias? Ta jätkab: „Sest te pole mu lambad. Minu lambad võtavad kuulda mu häält ja ma tunnen neid ning nad järgnevad mulle. Ma annan neile igavese elu ning nad ei hukku. Keegi ei kisu neid minu käest ära. Need, kelle Isa on mulle andnud, on enam väärt kui kõik muu.” Seejärel ütleb Jeesus neile, kui lähedane ta on oma isaga: „Mina ja Isa oleme üks.” (Johannese 10:26–30.) Jeesus on siin maa peal, tema isa aga taevas, seega ei saa tema ja ta isa olla sõna otseses mõttes üks ja seesama isik. Nad on üks hoopis selles mõttes, et nad on ühtsed, neil on üks eesmärk.

Jeesuse sõnad ajavad juudid nii marru, et nad võtavad taas maast kive ja tahavad ta nendega surnuks visata. See aga ei hirmuta Jeesust. „Teie nähes on Isa lasknud mul teha palju häid tegusid,” märgib ta. „Millise pärast neist tegudest te tahate mind kividega visata?” Nad vastavad: „Me ei viska sind kividega mitte mõne hea teo pärast, vaid jumalateotuse pärast, sest sina ... teed end jumalaks.” (Johannese 10:31–33.) Jeesus pole kunagi öelnud, et ta on jumal. Millest siis selline süüdistus?

Jeesus väidab endal olevat väe, mis juutide meelest saab üksnes Jumalal olla. Näiteks ütles ta sümboolsete lammaste kohta: „Ma annan neile igavese elu.” (Johannese 10:28.) Ilmselgelt ei saa ükski inimene midagi sellist teha. Kuigi Jeesus on tunnistanud, et ta on saanud väe oma isalt, jätavad juudid selle tõsiasja tähelepanuta.

Nende valesüüdistust ümber lükates küsib Jeesus: „Kas teie seaduses [kirjakohas Laul 82:6] pole kirjutatud: „Ma ütlesin: „Te olete jumalad””? Kui ta nimetab jumalateks neid, kelle Jumala sõna on hukka mõistnud ..., kuidas te siis ütlete mulle, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: „Sina teotad Jumalat”, kuna ma ütlesin, et ma olen Jumala poeg?” (Johannese 10:34–36.)

Pühakirjas nimetatakse isegi ebaõiglasi kohtunikke jumalateks. Kuidas saavad siis need juudid panna Jeesusele süüks seda, et ta nimetab end Jumala pojaks? Ta juhib nende tähelepanu tähtsale tõele, öeldes: „Kui ma ei tee oma isa tegusid, siis ärge uskuge mind. Aga kui ma teen ja te sellegipoolest ei usu mind, siis uskuge vähemalt  neid tegusid, et te saaksite teada ja mõistaksite, et Isa kuulub ühte minuga ja mina Isaga.” (Johannese 10:37, 38.)

Seepeale püüavad juudid Jeesust kinni võtta, kuid ta pääseb jälle nende käest. Ta lahkub Jeruusalemmast ning läheb üle Jordani jõe kohta, kus Johannes ligi neli aastat tagasi inimesi ristima hakkas. Tõenäoliselt pole see kuigi kaugel Galilea mere lõunarannikust.

Rahvahulgad tulevad Jeesuse juurde ja ütlevad: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mida Johannes selle inimese kohta ütles, on tõsi.” (Johannese 10:41.) Paljud juudid hakkavad Jeesusesse uskuma.