Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 85. PEATÜKK

Rõõm kahetseva patuse pärast

Rõõm kahetseva patuse pärast

LUUKA 15:1–10

  • MÕISTUJUTUD KADUNUD LAMBAST JA KADUNUD DRAHMIST

  • INGLID TAEVAS RÕÕMUSTAVAD

Oma teenistuse jooksul on Jeesus korduvalt toonitanud alandlikkuse tähtsust. (Luuka 14:8–11.) Ta otsib mehi ja naisi, kes soovivad alandlikult Jumalat teenida. Mõned neist võivad olla ikka veel üldtuntud patustajad.

Variserid ja kirjatundjad märkavad, et sellised inimesed, keda nemad peavad väärtusetuks, tahavad Jeesust ja tema sõnumit kuulata. Nad nurisevad: „See mees sõbrustab patustega ja sööb koos nendega.” (Luuka 15:2.) Variserid ja kirjatundjad on üleolevad ning kohtlevad lihtrahvast nagu kõntsa. Usujuhid nimetavad niisuguseid inimesi põlglikult maarahvaks (heebrea keeles am haarets).

Vastupidi sellele kohtleb Jeesus kõiki väärikalt, lahkelt ja kaastundlikult. Paljud alamad inimesed, kaasa arvatud mõned teada-tuntud patustajad, kuulavad seepärast teda meeleldi. Kuidas suhtub aga Jeesus kriitikasse, mis talle sääraste inimeste aitamise pärast osaks saab?

Tema suhtumist ilmestab liigutav mõistujutt, mis sarnaneb mõistujutuga, mis ta varem Kapernaumas rääkis. (Matteuse 18:12–14.) Jeesus jutustab selle nii, nagu variserid oleksid õiged ja turvaliselt Jumala karjas, samal ajal kui alamad inimesed on teelt eksinud ja kadunud.

Jeesus ütleb: „Kui kellelgi teist on sada lammast ja ta kaotab neist ühe, eks jäta ta üheksakümmend üheksa lammast kõnnumaale ja lähe kadunut otsima, kuni ta tema leiab? Kui ta on tema leidnud, tõstab ta tema rõõmuga õlgadele, läheb koju, kutsub kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma leidsin oma kadunud lamba!”” (Luuka 15:4–6.)

Mis on tema jutu iva? Ta selgitab: „Ma ütlen teile, et samamoodi on taevas ühe kahetseva patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellel pole vaja kahetseda.” (Luuka 15:7.)

Küllap torkavad Jeesuse sõnad kahetsuse kohta variseridele südamesse. Nad on enda meelest õiged ega arva, et neil tuleks midagi kahetseda. Kui mõned neist Jeesusele paar aastat tagasi ette heitsid, et ta sööb koos maksukogujate ja patustega, vastas ta: „Ma pole tulnud kutsuma mitte õigeid, vaid patuseid.” (Markuse 2:15–17.) Need vagatsevad variserid ei näe vajadust kahetseda ning seetõttu ei tunta  taevas nende üle rõõmu. Kuid nii pole lugu patustega, kes südamest kahetsevad.

Jeesus räägib veel ühe mõistujutu selle kohta, millist suurt rõõmu tuntakse taevas, kui kadunud patused õigele teele tagasi juhitakse. Ta ütleb: „Milline naine, kellel on kümme drahmi ja kes kaotab ühe drahmi, ei süüta lampi ega pühi oma maja ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Kui ta on selle leidnud, kutsub ta kokku sõbrannad ja naabrinaised ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma leidsin oma drahmi, mis kaduma läks!”” (Luuka 15:8, 9.)

Nüüd teeb Jeesus samasuguse järelduse nagu mõistujutu puhul kadunud lambast. Ta nendib: „Ma ütlen teile, et samamoodi tunnevad Jumala inglid rõõmu ühe kahetseva patuse üle.” (Luuka 15:10.)

Mõelda vaid! Jumala inglid on väga huvitatud sellest, et kadunud patused õigele teele tagasi juhitaks. See on märkimisväärne, sest patused, kes kahetsevad ja pääsevad Jumala taevasesse kuningriiki, saavad kõrgema positsiooni, kui on inglitel. (1. Korintlastele 6:2, 3.) Ometi pole inglid kadedad. Mida peaksime siis meie tundma, kui patune inimene pöördub Jumala poole ja kahetseb südamest oma tegusid?