Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 54. PEATÜKK

Jeesus on eluleib

Jeesus on eluleib

JOHANNESE 6:25–48

  • JEESUS ON „TÕELINE LEIB TAEVAST”

Galilea mere idakaldal toitis Jeesus imeväel tuhandeid inimesi ja seejärel põgenes, kui nad soovisid teda kuningaks tõsta. Tol ööl kõndis ta mööda tormist merd ja päästis Peetruse, kes samuti vee peal kõndis, kuid kes usupuuduse tõttu vajuma hakkas. Peale selle vaigistas Jeesus tuule, päästes jüngrid merehädast.

Nüüd on Jeesus tagasi Galilea mere läänekaldal Kapernauma kandis. Need, keda ta ime läbi toitis, otsivad ta üles ja pärivad: „Rabi, millal sa siia tulid?” Jeesus noomib neid, öeldes, et nad otsivad teda vaid selleks, et jälle süüa saada. Ta paneb neile südamele: „Ärge nähke vaeva toidu nimel, mis rikneb, vaid nähke vaeva riknematu toidu nimel, mis annab igavese elu.” Seepeale küsivad inimesed: „Mida me peaksime tegema, et olla Jumalale meelepärased?” (Johannese 6:25–28.)

Nad võivad mõelda, et peavad nägema vaeva Moosese seaduse täitmise nimel, kuid Jeesus näitab, mis on tõeliselt oluline. Ta ütleb: „Jumalale on meelepärane see, et te usute temasse, kelle Jumal on läkitanud.” Kuid hoolimata kõigist Jeesuse tegudest ei usu inimesed temasse. Nad nõuavad temalt tunnustähte, et võiksid teda uskuda. „Millise teo sa teed?” küsivad nad. „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nagu on kirjutatud: „Ta andis neile leiba taevast.”” (Johannese 6:29–31; Laul 78:24.)

Vastuseks nende palvele, et Jeesus teeks mõne tunnustähe, selgitab ta, kes tegelikult annab imelisi ande. Ta sõnab: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: Mooses ei andnud teile tõelist leiba taevast, kuid minu isa annab teile tõelise leiva taevast. Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” Inimesed ei saa Jeesusest aru ja paluvad: „Isand, anna meile alati seda leiba.” (Johannese 6:32–34.) Ent millist leiba Jeesus silmas peab?

Ta selgitab: „Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, ei tunne iial nälga, ja kes minusse usub, ei tunne iial janu. Ent nagu ma teile ütlesin, te olete mind näinud, kuid ei usu siiski. ... ma ei ole tulnud taevast alla, et teha enda tahtmist, vaid selle tahtmist, kes on mu läkitanud. Minu läkitaja tahe on, et ma ei kaotaks ainsatki neist kõigist, kelle ta mulle on andnud, vaid et ma nad viimsel päeval üles ärataksin. Sest mu isa tahe on, et igaüks, kes on tundnud ära poja ja temasse usub, saaks igavese elu.” (Johannese 6:35–40.)

See pahandab juute ja nende seas tõuseb nurin Jeesuse üle. Kuidas ta saab väita, et ta on „taevast alla tulnud leib”? (Johannese 6:41.) Neile on ta üks tavaline inimene, kes on pärit Galileast Naatsareti linnast. Nad ütlevad: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme?” (Johannese 6:42.)

„Jätke see nurin,” manitseb Jeesus. „Keegi ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on mind läkitanud, ja ma äratan ta üles viimsel päeval. Prohvetiraamatutes on kirjutatud: „Siis õpetab Jehoova neid kõiki.” Igaüks, kes on Isa kuulanud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde. Ükski inimene pole Isa näinud. Ainult see, kes on tulnud Jumala juurest, on Isa näinud. Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kes usub, see saab igavese elu.” (Johannese 6:43–47; Jesaja 54:13.)

Kui Jeesus rääkis varem Nikodeemosega, seostas ta igavese elu Inimesepojasse uskumisega, öeldes: „Ta [Jumal] on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” (Johannese 3:15, 16.)  Kuid nüüd ütleb ta palju suuremale kuulajaskonnale, et temal on tähtis osa selles, et nad saaksid igavese elu, mida ei saa anda ei manna ega ükski leib, mida Galileas süüakse. Kuidas võib siis igavese elu saada? Jeesus kordab oma sõnu „Mina olen eluleib”. (Johannese 6:48.)

See arutelu taevast tulnud leiva üle jätkub ning muutub eriti pinevaks siis, kui Jeesus õpetab Kapernauma sünagoogis.