Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 1. KÜSIMUS

Kuidas elu algas?

Kuidas elu algas?

Kas sina üllatasid oma vanemaid küsimusega „Kust lapsed tulevad?”, kui olid väike? Mida nad siis vastasid? Sõltuvalt sinu east ja vanematest nad ehk ignoreerisid su küsimust või kohmasid vastuseks midagi ebamäärast. Võib-olla rääkisid nad sulle mingeid muinaslugusid, mis, nagu hiljem selgus, osutusid valeks. Et laps oleks täiskasvanueluks ja abiellumiseks valmis, peab ta lõpuks saama muidugi õigeid teadmisi imelise soojätkamisvõime kohta.

Nii nagu paljud vanemad on kimbatuses selgitamisega, kust tulevad lapsed, paistavad ka paljud teadlased olevat tõrksad käsitlema veelgi põhjapanevamat küsimust, kust on elu saanud alguse. Usutav vastus sellele küsimusele võib inimese eluvaadet täielikult muuta. Kust siis sai elu alguse?

Inimese viljastatud munarakk umbes 800 korda suurendatuna

Mida väidavad paljud teadlased? Paljud evolutsiooni uskujad ütleksid, et elu sai miljardeid aastaid tagasi alguse mingis ürgses lombis või ookeanisügavuses. Nende arvates korraldusid keemilised ained iseenesest mõnes taolises paigas mullitaolisteks struktuurideks, millest moodustusid keerulised molekulid, mis hakkasid paljunema. Nad usuvad, et kogu elu maa peal on tekkinud juhuse läbi ühest või enamast sellisest „lihtsast” algrakust.

Teised sama lugupeetud evolutsiooni toetavad teadlased sellega ei nõustu. Nende arvates ilmusid esimesed rakud või vähemalt nende põhikomponendid maa peale kosmosest. Miks nad nii arvavad? Sest kõigist pingutustest hoolimata pole teadlastel õnnestunud tõestada, et elu saab tekkida eluta molekulidest. Selle kitsaskoha tõi aastal 2008 esile bioloogiaprofessor Alexandre Meinesz. Ta tõdes,  et enam kui 50 aasta jooksul „pole saadud ühtki katsetel ja vaatlustel põhinevat tõendit, mis toetaks hüpoteesi elu iseeneslikust tekkest maakeral ei muust kui molekulaarpuljongist, samuti pole teadus teinud ühtki tähelepanuväärset edusammu selles suunas”.1

Millest räägivad tõendid? Vastus küsimusele, kust tulevad lapsed, põhineb kindlatel tõenditel ega sünnita vastuväiteid. Elu tekib alati juba eksisteerivast elust. Ent kas on tõesti võimalik, et see põhitõde ei kehti, kui minna piisaval määral ajas tagasi? Kas elu sai tõepoolest tekkida iseeneslikult eluta keemilistest ainetest? Milline on tõenäosus, et selline sündmus võis aset leida?

Teadlased on välja uurinud, et elusraku eluspüsimiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi keerukate molekulide koostööd. Need molekulid on DNA (desoksüribonukleiinhape), RNA (ribonukleiinhape) ja valgud. Vähe on tänapäeval teadlasi, kes väidaksid, et eluta kemikaalide segust moodustus äkitselt juhuse läbi valmis elusrakk. Kui suur on siis tõenäosus, et RNA või valgud moodustusid juhuse läbi? *

Stanley Miller, 1953

Paljude teadlaste arvates toetab esmakordselt aastal 1953 korraldatud eksperiment elu teket juhuse läbi. Tol aastal õnnestus Stanley Milleril saada mõningad aminohapped, valkude keemilised ehitusplokid, juhtides elektrilaenguid gaaside segusse, mis arvati jäljendavat ürgse maa atmosfääri. Pärast seda on ka ühest meteoriidist leitud aminohappeid. Kas need avastused tähendavad seda, et kõik need põhilised elu ehitusplokid võisid tänu juhusele hõlpsasti tekkida?

„On autoreid, kes oletavad, et kõik elu ehitusplokid võiksid moodustuda Milleri-tüüpi eksperimentides hõlpsalt ning et need olid olemas juba meteoriitides. Tegelikult see pole nii,” ütleb New Yorgi ülikooli emeriitprofessor Robert Shapiro.2 *

Vaadelgem RNA molekuli. See koosneb väiksematest molekulidest nimetusega nukleotiidid. Nukleotiid erineb aminohappe molekulist ning on veidi keerukam. Shapiro sõnul „pole elektrilahenduseksperimentide või meteoriidiuuringute käigus täheldatud mitte mingit sorti nukleotiidide olemasolu”.3 Edasi märgib ta, et tõenäosus, et tiigis, kus on keemilisi ehitusplokke, moodustuks juhuslikult isekopeeriv RNA molekul, „on nii kaduvväike, et ka ühtainust kord kusagil nähtavas universumis esinevat sedasorti juhust võiks pidada erakordseks õnnetabamuseks”.4

RNA (1) on vajalik valkude (2) sünteesiks, kuid valgud osalevad RNA sünteesis. Kuidas on võimalik ühtede neist – või lausa mõlemate – juhuslik teke? Ribosoome (3) käsitletakse 2. osas.

Kuidas on lugu valgumolekulidega? Need võivad koosneda kõigest 50-st või ka lausa mitmest tuhandest aminohappest, mis on seondunud väga kindlas järjekorras. Keskmine „lihtsas” rakus  talitlev valk koosneb 200 aminohappest. Ka sellistes rakkudes on tuhandeid eri tüüpi valke. Tõenäosus, et maakeral moodustuks juhuslikult kas või üksainus vaid sajast aminohappest koosnev valk, on arvestuste järgi umbes „üks miljon miljardi vastu”.

Kui keerukate molekulide loomine laboratooriumis eeldab teadlaselt oskusi, siis kas said kaugelt keerukamad rakumolekulid tõesti tekkida juhuse läbi?

Evolutsiooniõpetust pooldav teadlane Hubert Yockey läheb veelgi kaugemale. Ta ütleb: „On võimatu, et elu sai alguse valkudest.”5 Valkude sünteesiks on tarvis RNA-d, kuid RNA valmistamiseks on vaja valke. Aga mis siis, kui hoolimata äärmiselt kasinatest šanssidest tekkisid samas kohas ja samal ajal nii valgud kui RNA molekulid? Kui tõenäoline oleks see, et nende koostoimel moodustuks mingi end ise kopeeriv ja elujõuline eluvorm? „Tõenäosus, et see (juhuslikus valkude ja RNA segus) juhtuda võiks, paistab olevat astronoomiliselt väike,” mainib dr Carol Cleland * USA riikliku aeronautika- ja kosmonautikaorganisatsiooni astrobioloogia instituudist. Ta jätkab: „Sellegipoolest paistab enamik teadlasi oletavat, et juhul kui nad saaksid jälile iseseisvale valkude ja RNA tekkele ürglooduslikes tingimustes, poleks sellise koordinatsiooni teke enam mingi probleem.” Viimase aja teooriate kohta nende elu ehitusplokkide juhuslikust tekkest lausub ta: „Mitte ükski neist [teooriatest] ei anna kuigi rahuldustpakkuvat selgitust, mil moel see juhtuda võis.”6

Kui eluta roboti ehitamiseks ja programmeerimiseks läheb vaja mõistuslikku olendit, siis mida läheb vaja elusraku loomiseks, rääkimata veel inimesest?

Miks on need faktid olulised? Mõelgem, millise keeruka ülesande ees seisavad teadlased, kelle arvates elu tekkis juhuslikult. Nad on välja uurinud mõningad aminohapped, mida leidub ka elusrakkudes. Hoolega kavandatud ja suunatud eksperimentide käigus on nad oma laboratooriumides pannud kokku teisi, keerukamaid molekule. Nad loodavad lõpuks panna kokku kõik osad, mida on vaja „lihtsa” raku ehituseks. Nende olukorda võiks võrrelda teadlasega, kes võtab loodusest algaineid, teeb neist terast, plastmassi, silikooni ja traati ning ehitab siis roboti. Seejärel programmeerib ta roboti ise endast koopiaid kokku panema. Mida ta nõnda tehes tõestab? Parimal juhul seda, et mõistuslik olend suudab luua muljetavaldava masina.

Niisiis, kui teadlased peaksid kunagi panema kokku raku, oleks see tõepoolest  hämmastav saavutus - kuid kas nad tõestaksid, et rakk võis tekkida juhuse läbi? Kas pole nii, et kui üldse, tõestaksid nad otse vastupidist?

Mis sa arvad? Seniajani näitavad kõik teaduslikud tõendid, et elu saab tulla esile vaid juba eksisteerivast elust. Arvamus, et kas või „lihtne” elusrakk sai tekkida eluta kemikaalidest juhuslikult, eeldab tõesti väga suurt usku.

Kas sa oleksid valmis neid fakte arvestades nõnda uskuma? Enne vastuse andmist vaadakem lähemalt, milline on raku ehitus. Seeläbi on kergem mõista, kas mõningate teadlaste esitatud teooriad elu päritolu kohta on ikka usaldusväärsed – või on need hoopis nagu muinaslood, mida mõningad lapsevanemad räägivad selle kohta, kust tulevad lapsed.

^ lõik 8 DNA juhuse läbi moodustumise tõenäosust käsitletakse 3. osas „Kust tulid juhendid?„.

^ lõik 10 Professor Shapiro ei usu elu loomisse. Tema arvates tekkis elu mingi juhuse läbi, mis pole veel täiesti mõistetav. Aastal 2009 teatasid Inglismaa Manchesteri ülikooli teadlased mõningate nukleotiidide sünteesimisest oma laboratooriumis. Ent Shapiro sõnul ei vasta nende retsept üldsegi mitte tema kriteeriumile tee kohta, mis võiks tõenäoliselt viia RNA maailma.

^ lõik 13 Dr Cleland ei ole kreatsionist. Tema arvates tekkis elu mingi juhuse läbi, mis pole veel täiesti mõistetav.