Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Hulos köisraudteel kuulutamas

 GRUUSIA

„See on Jehoova teenijate pärand” (Jes. 54:17)

„See on Jehoova teenijate pärand” (Jes. 54:17)

GRUUSIA Jehoova tunnistajad on kuulutanud väsimatult head sõnumit ja Jehoova on õnnistanud nende tublit tööd. Tänu sellele on hea sõnum jõudnud riigi igasse nurka.

Üleval: kuulutajad siirduvad tööle Ušgulis, mis asub 2200 m üle merepinna

Viimastel aastatel on innukad kuulutajad ja pioneerid keskendunud inimestele territooriumidel, kus on vähe kuulutatud. Mägipiirkondades pääseb  mõnesse külla vaid köisraudtee või nelikveolise autoga.

Kuulutajad Svanethi piirkonnas

Alates 2009. aastast on Gruusia harubüroo andnud kõigile kogudustele nimekirja territooriumidest, mis pole kellelegi määratud, ja kutsunud üles seal kuulutama. Selleks on paljud teinud oma elus märkimisväärseid ümberkorraldusi.

Ana ja Temuri Bliadze

Temuri ja Ana Bliadze olid just abiellunud, kui said teada, et Adžaaria mägipiirkonnas on suur vajadus kuulutajate järele. Nad olid hiljuti ostnud maatüki, et ehitada sinna maja. Nüüd aga avanes neil hoopis võimalus oma teenistust laiendada.

Nad läksid Adžaaria piirkonda esialgu nädalaks. Temuri räägib oma esmamuljetest: „Kuulutajatel tuli väikestesse küladesse jõudmiseks väga palju jala käia. Meil aga oli neljarattaveoga auto ja ma mõtlesin kohe, kui palju abi sellest oleks.”

Ana lisab: „Ära kolida polnud lihtne, sest olime kiindunud oma kogudusse ja peresse. Kuid tundsime, et Jehoova õnnistab seda ettevõtmist.” Temuri ja Ana on nüüdseks juba üle kolme aasta olnud abiks Kheda grupile Adžaarias.

Leidlikud pioneerid

Ajutised eripioneerid on andnud väga suure panuse kuulutustöösse kõrvalistes kohtades. Ülesande lõppedes otsustasid paljud neist jääda paigale, et leitud huvilistega Piiblit edasi uurida.

 Kaks pioneerist õde, mõlema nimi Hatuna, määrati teenima maalilisse Manglisi linna. Seal ei elanud ühtegi teist Jehoova tunnistajat. Õdede teenistus oli väga viljakas. Esimesel kuul juhatasid nad 9 piibliuurimist, teisel 12, kolmandal 15 ja siis juba 18. Piibliõpilaste aitamiseks otsustasid nad jääda sinna elama.

Enda ülalpidamiseks tuli olla leidlik. Manglisi külastajatele meeldib väga männikäbihoidis, mis on tuntud oma tervislikkuse poolest. Algul korjasidki õed rohelisi käbisid, et neist toda kuulsat hoidist valmistada ja seda turul müüa. Peagi aga avanes neile raha teenimiseks täiesti ootamatu võimalus.

 Kord tõi piibliõpilane neile tibusid. Ta ütles, et üks kana olevat kuhugi peidukohta munad munenud ja ilmunud korraga lagedale, tibud kannul. Naine tahtis need uusasukad oma piibliõpetajatele kinkida. Ühel õdedest oli kanakasvatusega kogemusi ja nad otsustasid end elatada väikesest linnufarmist.

Hatuna lausub: „Tänu Jehoova, vendade ja piibliõpilaste abile saime jääda Manglisi viieks aastaks.” Praegu on seal väga aktiivne kuulutajate grupp.

Hatuna Harebašvili ja Hatuna Tsulaia kuulutavad Manglisis

Kuulutustöö võõrkeeltes

Viimastel aastatel on Gruusiasse tulnud hulk välismaalasi. Paljud pioneerid avastasid uue kuulutustööpõllu. Nad hakkasid õppima araabia, aserbaidžaani, hiina, inglise, pärsia ja türgi keelt.

Ühed pioneerid liitusid võõrkeelsete gruppide ja kogudustega, teised aga kolisid välismaale piirkondadesse, kus oli veelgi suurem vajadus kuulutajate järele. Vennad Giorgi ja Gela olid 20-ndates, kui nad siirdusid naaberriiki. „Tahtsime anda Jehoovale oma parima, ja kolimine oli hea võimalus seda teha,” räägib Giorgi.

Mõeldes võõrsil elatud ajale, meenutab Gela: „Seal kogudusevanemana teenimine õpetas mulle väga palju. On imeline tunne, kui Jehoova kasutab sind oma lambakeste aitamisel.” (Joh. 21:17.)

Giorgi lisab: „Muidugi oli raskusi, kuid me  keskendusime teenistusele ega mõelnudki alla anda. Täitsime lihtsalt oma kohust.”

Veel üks vend, samuti Gela-nimeline, teenis mõned aastad Türgis. „Alguses oli mul raske rõõmu säilitada, sest nägin vaeva kohaliku keelega,” räägib ta. „Kui suutsin lõpuks vendade-õdede ja inimestega territooriumil vabamalt rääkida, olin lõpmata õnnelik.”

Nino, kes on teeninud üle kümne aasta Türgis İstanbulis, jagab oma mõtteid: „Tundsin kohe esimesest päevast, et Jehoova on minuga. Kui teed pioneeritööd võõrkeelsel põllul, juhtub sul iga päev midagi, millest võiks kirjutada aastaraamatus.”