Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 DOMINIKAANI VABARIIK

Vangistatud ja keelatud

Vangistatud ja keelatud

Vangistatud erapooletuse pärast

Enrique Glass ja vangimaja, kus teda hoiti kaks nädalat

19. juunil 1949 lendas rühm dominikaani põgenikke riiki, et diktaator Rafael Trujillot kukutada. Kuigi võimukukutamise katse suruti kiiresti maha, saatis Trujillo valitsus vangi kõik, kes keeldusid sõjaväeteenistusest,  ja ka kõik need, keda valitsus pidas oma vaenlaseks. Esimeste Jehoova tunnistajate seas, kes sõjaväeteenistusest keeldumise pärast vangi pandi, olid León, Enrique ja Rafael Glass ning mõned Leóni töökaaslased, kes olid samuti tunnistajad.

León jutustas, et sõjaväe salateenistus arreteeris tema ja ta töökaaslased ning kuulas nad üle. Ta rääkis: „Pärast ähvardamist lasti meid vabaks, kuid juba paari päeva pärast kutsuti meid sõjaväkke, ilma et oleks järgitud tavapärast menetlust. Kuna keeldusime ametimeeste nõudmisi täitmast, saadeti meid vangi. Seal nägime veel nelja tunnistajat, kellest  kaks olid mu lihased vennad. Kui meid oli vabaks lastud, mõisteti meid taas vangi. Nii juhtus kolm korda ning karistuste vahele jäi kõigest paar päeva. Olime vangis ligi seitse aastat, viimane vanglakaristus kestis viis aastat.”

„Koguni siis, kui meid keppide, piitsade ja püssidega peksti, talusime seda mehiselt, sest Jehoova andis vastupidamiseks jõudu.”

Vanglaelu oli vendadele suur usukatse. Vangid ja valvurid mõnitasid neid päeval ja ööl. Vennad saadeti algul Ozama kindlusesse, mille ülem lausus: „Jehoova tunnistajad, kui teist saavad Saatana tunnistajad, siis teatage mulle, et saaksin teid välja lasta.” Ent vastased ei suutnud nende ustavate vendade laitmatust murda. León selgitas, miks: „Jehoova andis meile alati jõudu, et vastu pidada, ning me nägime isegi pisiasjades, kuidas ta meie heaks tegutses. Koguni siis, kui meid keppide, piitsade ja püssidega peksti, talusime seda mehiselt, sest Jehoova andis vastupidamiseks jõudu.”

Jehoova tunnistajate töö keelustatakse

Kogu riigis hakkasid tõelise jumalateenimise vaenlased tunnistajaid üha rohkem taga kiusama. Siiski oli mais aastal 1950 Dominikaani Vabariigis peale misjonäride 238 kuulutajat. 21 kuulutajat olid üldpioneerid.

Ajalehes teatatakse, et meie vennad on erapooletuse pärast vangi mõistetud

Sel ajal kirjutas üks salateenistuse agent presidendi sekretärile: „Jehoova tunnistajate ususekti liikmed on aktiivselt jätkanud oma tegevust kogu linnas  [Ciudad Trujillos].” Ta toonitas: „Ma kordan, et Jehoova tunnistajaid tuleb eriliselt silmas pidada, sest oma kuulutustöö ja tegevusega eksitavad nad inimesi, eriti lihtrahvast, ja muudavad nende mõtteviisi.”

Riigi siseminister ja politseijuht J. Antonio Hungría palus vend Brandtil esitada kiri, kus on selgitatud Jehoova tunnistajate seisukohta seoses sõjaväeteenistuse, lipu tervitamise ja maksude maksmisega. Too kirjutaski kirja, võttes aluseks raamatu „Jumal on tõemeelne”. Sellest hoolimata andis minister Hungría 21. juunil 1950 välja määruse, mis keelustas Dominikaani Vabariigis Jehoova tunnistajate tegevuse. Vend Brandt kutsuti Hungría kabinetti, et ta isiklikult kuuleks sellest määrusest. Ta küsis, kas misjonärid peavad riigist lahkuma. Hungría  kinnitas, et nad võivad jääda, kui on seaduskuulekad ega räägi teistele oma usust. *

^ lõik 1 Nädalaid enne määruse väljaandmist olid katoliku preestrid kirjutanud pikki ajaleheartikleid, kus nad mustasid Jehoova tunnistajaid ja sidusid neid vääralt kommunismiga.