Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 DOMINIKAANI VABARIIK

Püsivus toob vabaduse

Püsivus toob vabaduse

Ettevaatlikkus kuulutustööl

Rafael Pared, kes teenib koos oma naise Franciaga Peetelis, sai kuulutajaks 1957. aastal, kui ta oli 18-aastane. Ta mäletab, et üks salapolitseinik jälitas teda, kui ta kuulutama läks, ning otsis võimalust, kuidas  teda ja ta kaaslasi kinni võtta. Rafael sõnab: „Vahel pidime vahistamise vältimiseks mööda kõrvaltänavaid minema lipsama ja hüppama üle aedade.” Andrea Almánzar jutustab, mida nad tegid, et neid ei arreteeritaks: „Pidime olema ettevaatlikud. Kui olime ühes majas kuulutanud, jätsime kümme maja vahele, enne kui uue maja juurde läksime.”

Viimaks ometi vabadus!

1959. aastaks oli Trujillo režiim kestnud juba ligi 30 aastat, kuid siis hakkasid poliitikas puhuma uued tuuled. 14. juunil 1959 tungisid taas riiki dominikaani põgenikud ja üritasid Trujillot kukutada. Kuigi nende üritus kukkus läbi ja vandenõulased kas tapeti või saadeti vangi, nägi üha suurem hulk Trujillo vaenlasi, et see valitsus polegi võitmatu, ning vastasseis sellele tugevnes.

25. jaanuaril 1960 andsid katoliku kiriku kõrged vaimulikud välja pastoraalkirja, kus avaldasid protesti inimõiguste rikkumise üle, ehkki nad olid aastaid Trujillo valitsust toetanud. Dominikaani ajaloolane Bernardo Vega ütleb: „1959. aasta juunis toimunud rünnakud ning repressioonid, mis vallandusid rünnakutega seotud inimeste ja hiljem riigisisese salajase vastupanuliikumise vastu, mõjutasid kirikut nii, et see oli esimest korda sunnitud võtma Trujillo suhtes vaenuliku seisukoha.”

Huvitaval kombel tühistas valitsus mais 1960 keelu ning Jehoova tunnistajad võisid vabalt tegutseda. Vabadus tuli pärast aastaid kestnud keeluaega väga ootamatust allikast: Trujillolt endalt, kui tema ja katoliku kiriku teed lahku läksid.