Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 DOMINIKAANI VABARIIK

„Me leiame nad”

„Me leiame nad”

„Ühel päeval me leiame nad”

Umbkaudu 1935. aastal hakkas Pablo González, kes elas Cibao orus, Piiblit lugema. Ta käis põgusalt läbi ühe protestandi rühmaga, kuid siis lahkus, sest nägi, et nende käitumine pole kooskõlas sellega, mida ta oli pühakirjast lugenud. Sellegipoolest uuris ta Jumala Sõna omal käel edasi ja asus ka teistele rääkima sellest, mida oli teada saanud. Esmalt rääkis ta Piiblist oma pereliikmetele ja naabritele ning siis teistele oma kodukandis. Ta müüs maha oma farmi ja kariloomad ning saadud raha eest rändas ringi ja rääkis Jumala Sõnast.

Aastal 1942 külastas Pablo juba vähemalt 200 perekonda ja pidas regulaarseid koosolekuid, ehkki ta polnud Jehoova tunnistajatega veel kokku puutunud. Ta ergutas inimesi Piiblit uurima ja elama selle järgi. Paljud tegidki nii ja jätsid maha tubaka tarvitamise ning loobusid polügaamiast.

Nende seas, kes võtsid kuulda Pablo piiblisõnumit, oli Celeste Rosario. Ta meenutab: „Olin 17-aastane,  kui mu ema nõbu Negro Jiménez kuulus ühte rühma, mida juhatas Pablo González. Negro tuli meile külla ning luges Piiblist mõned kirjakohad ja rohkem polnudki mulle vaja, et katoliku kirikust ära tulla. See, mida meile kirikus ette loeti, oli ladina keeles, millest me ei saanud midagi aru. Varsti tuli meie juurde Pablo González ning jagas meile vaimset turgutust. Ta ütles: „Me ei kuulu küll ühtegi teadaolevasse religiooni, aga meil on vendi kogu maailmas. Me ei tea veel, kes nad on või kuidas neid nimetatakse, aga ühel päeval me leiame nad.””

Pablo oli moodustanud piibliõpilaste rühmi sellistes paikades nagu Los Cacaos Salcedo, Monte Adentro, Salcedo ja Villa Tenares. Aastal 1948, kui ta Santiagos peatus, et teise bussi peale ümber istuda, nägi ta tunnistajaid tänaval kuulutamas ning need andsid talle Vahitorni. Ühe teise reisi ajal andis üks õde Pablole kaks raamatut ja kutsus ta Santiagos toimuvale Kristuse surma mälestusõhtule. Mälestusõhtul kuuldu puudutas teda väga ning ta järeldas, et oli lõpuks  leidnud tõe ja et need, kes tol koosolekul viibisid, olid needsamad, keda ta oli lootnud kord leida.

Misjonärid külastasid neid, kellega Pablo oli uurinud. Ühes Pablo koosolekupaigas ootas kuulutajaid õhinal 27 täiskasvanut. Mõni neist oli tulnud 25 kilomeetrit jalgsi, mõni 50 kilomeetrit hobuse seljas. Järgmises koosolekupaigas oli kohal 78 inimest ning ühes teises kohas 69.

Pablo andis misjonäridele nimekirja 150 huvilise nimega. Need alandlikud ja vaimselt meelestatud inimesed juba uurisid Piiblit ja elasid selle põhimõtete järgi. Puudu oli vaid organisatsioon ja suunamine. „Misjonärid külastasid meid ning meil toimus koosolek,” meenutas Celeste. „Tehti ettevalmistusi ka ristimiseks. Olin esimene oma perest, kes ristiti. Hiljem ristiti mu ema Fidelia Jiménez ja mu õde Carmen.”

Esimene ringkondlik kokkutulek Dominikaani Vabariigis toimus Santiagos 1949. aastal 23.—25. septembrini ning see andis kuulutustööle veelgi hoogu juurde. Uudistajaid oli rohkesti ning pühapäevast avalikku kõnet kuulas koguni 260 inimest. Ristiti 28 inimest. See kolmepäevane kokkutulek veenis paljusid uusi, et tegemist on organisatsiooniga, mida Jumal oma tahte täitmiseks kasutab.