Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 DOMINIKAANI VABARIIK

Ma oleksin ikka Jehoova tunnistaja

Ana María (Mary) Glass

Ma oleksin ikka Jehoova tunnistaja
  • SÜNDINUD 1935

  • RISTITUD 1956

  • LÜHIANDMED Oli tulihingeline noor katoliiklane, kes sai teada Piibli tõe ja talus julgelt pereliikmete, kiriku ja riigi vastuseisu.

OLIN väga religioosne ja aktiivne katoliku kiriku liige. Laulsin kirikukooris ja käisin preestritega maal retriitidel, kus nad pidasid missat. 1955. aastal rääkis mu õde mulle tulevasest paradiisist. Ta andis mulle Piibli, brošüüri „Hea sõnum Kuningriigist” ja raamatu „Jumal on tõemeelne”. Olin vaimustuses ja küsisin preestrilt, kas võin Piiblit lugeda. Ta ütles, et ma läheksin siis hulluks, aga ma otsustasin seda siiski lugeda.

Kui olin kolinud Boca Chicasse oma vanavanemate juurde, küsis üks preester, miks ma kirikus ei käi. Selgitasin, et paljud kirikuõpetused polnud minu arust Piiblist pärit. Preester läks raevu ja hüüdis: „Kuule, preili! Sa oled minu karjast eksinud lammas.”

„Ei ole,” vastasin, „hoopis teie olete Jehoova karjast  eksinud, sest lambad kuuluvad Jehoovale, aga mitte ühelegi inimesele.”

Kirikusse ma tagasi ei läinud. Asusin elama oma õe juurde ning kõigest pool aastat pärast seda, kui olin tõde kuulnud, mind ristiti. Otsekohe hakkasin üldpioneeriks. Aasta pärast abiellusin Enrique Glassiga, kes teenis ringkonnaülevaatajana. Kord, kui kuulutasime La Romanas ühes pargis, võttis politsei Enrique vahi alla. Kui nad teda minema viisid, jooksin neile järele ja ütlesin: „Mina olen ka Jehoova tunnistaja, mina kuulutasin ka! Miks te mind kinni ei võta?” Aga nad ei tahtnud mind arreteerida.

Enrique oli juba kandnud kokku seitse ja pool aastat vanglakaristust. Sel korral määrati talle 20 kuud. Käisin iga pühapäev Enriquet vaatamas. Ühe külastuse ajal küsis vanglaülem minult: „Mis te siin teete?”

Vastasin: „Mu abikaasa pandi vangi, sest ta on Jehoova tunnistaja.”

„Te olete noor ja teid ootab ilus tulevik,” lausus ta siis. „Miks raisata oma aega Jehoova tunnistajate peale?”

„Ka mina olen Jehoova tunnistaja,” vastasin. „Isegi kui te tapaksite mind seitse korda ja ärataksite mind seitse korda üles, oleksin ma ikka Jehoova tunnistaja.” Rohkem ta mind enam kuulata ei soovinud ja käskis mul lahkuda.

Keeluaja lõppedes olime Enriquega mitmeid aastaid ringkonna- ja piirkonnatööl. Enrique suikus surmaunne 8. märtsil 2008. Mina jätkan teenistust üldpioneerina.