Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 DOMINIKAANI VABARIIK

Õel rünnak

Õel rünnak

„Mõne päeva pärast on neil lõpp!”

Borbonio Aybar ristiti 19. jaanuaril 1955, kui töö oli veel keelu all. Pärast ristimist juhatas ta mitmeid piibliuurimisi Monte Adentros ja Santiagos. Kui keeld 1956. aastal tühistati, ristiti mõned tema piibliõpilased, sealhulgas tema naine.

1957. aasta juuli keskpaigas said mõned riigiametnikud Salcedos kokku, et arutada, mida tunnistajatega ette võtta. „Francisco Prats-Ramírez oli põhirääkija,” selgitab vend Aybar, „ta ütles: „Mõne päeva pärast on neil lõpp!”” Mõni päev hiljem, 19. juulil 1957 võttis politsei kinni kõik Jehoova tunnistajad Blanco Arribas, El Jobos, Los Cacaoses ja Monte Adentros.

„Olin nende hulgas, kes arreteeriti,” jutustab vend Aybar. „Meid viidi Salcedosse sõjaväestaapi. Niipea kui kohale jõudsime, hakkas kolonel Saladín mind peksma. Silmad vihast punnis, ähvardas ta meid. Seejärel kamandati meid kahte ritta, ühes olid mehed, teises naised. Valvurid asusid mehi peksma ning lõid naisi kaikaga, ise hüüdes: „Mina olen katoliiklane ja mina tapan!””

„Ma olen lugenud Piiblit ja tean, et Jehoova on Jumal.”

Vend Aybar pidi maksma trahvi ja talle määrati kolmekuune vanglakaristus. Ta jätkab: „Karistuse kandmise ajal tuli meie juurde armeekindral Santos Mélido Marte, kes ütles: „Ma olen lugenud Piiblit ja tean, et Jehoova on Jumal. Te pole teinud midagi, et väärida vanglakaristust, aga ma ei saa teid kuidagi  aidata, sest teie vangistamise taga on katoliku piiskopid. Ainsad, kes teie karistust vähendada võivad, on needsamad piiskopid või šeff [Trujillo].””

„Nii et sina oled boss?”

Arreteeritute seas olid ka Fidelia Jiméneze tütar ja õetütred, kelle kõigiga ta oli Piiblit uurinud. Kuigi Fideliat ei vahistatud, pöördus ta ise võimude poole ja palus end vangistada, et ta saaks olla toeks neile, kes juba vanglas olid. Sel ajal tegi ametliku visiidi vanglasse kurikuulus kõrge sõjaväeülem Ludovino Fernández, kes oli tuntud oma ülbuse ja julmuse poolest. Ta lasi Fidelia enda juurde kutsuda ning küsis temalt: „Nii et sina oled boss?”

„Ei ole,” vastas Fidelia. „Teie kõik olete bossid.”

„Hästi, sa oled siis hingekarjane,” jätkas Fernández.

„Ei ole,” kostis Fidelia. „Jeesus on hingekarjane.”

„Kas mitte sinu pärast ei istu kõik need inimesed kinni?” küsis Fernández. „Sina ju õpetasid neid.”

„Ei,” lausus Fidelia. „Need inimesed istuvad kinni Piibli pärast. Nad elavad selle järgi, mida nad on Piiblist teada saanud.”

Just siis läksid mööda koridori kaks venda, kes olid samuti arreteeritud, Pedro Germán ja Negro Jiménez, Fidelia nõbu. Neid viidi üksikkongist tavalisse vangikambrisse. Negro särk oli kuivanud verega koos ja Pedro silm oli hullusti üles paistetanud. Nähes, et neid oli julmalt pekstud, ütles Fidelia sõjaväeülemale: „Nõnda te siis kohtlete häid, ausaid ja jumalakartlikke inimesi!” Fernández mõistis, et ta  ei suuda naist hirmutada, ning käskis Fidelia tagasi kongi viia.

Jehoova ustavad teenijad pidid olema tõesti julged, kui seisid silmitsi sellise ägeda tagakiusamisega — ja julged nad olid! Isegi riigiametnikud tunnistasid seda. Näiteks kirjutas 31. juulil 1957 presidendi heaks töötav inspektor Luis Arzeno Colón riigisekretärile ja kurtis: „Hoolimata sellest, et hiljuti andis rahvuskongress välja seaduse, mille järgi on Jehoova tunnistajate sekti religioosne tegevus ebaseaduslik, on enamik selle liikmeid jäänud vankumatuks.”